You Only Live Once So Take Chances: Lahkumispidu ja viimased päevad Eestis!

Peale Argentinast tagasitulekut oli mul Eestis aega ainult 4 päeva. Aeg läks lennates. Iga päev oli vaja minna linna, et Ecuadori vajalikke asju kaasa otsa ning igal õhtul toimus mõni pidu. Esmaspäeval 15. augustil oli mul kaks arsti, kuid enne seda käisime me emmega Ecuadori perele suveniire ostmas. Kokku tuli neid üsna palju, nii et ma loodan, et nendest piisab. Peale seda läksin koju ning hakkasin ennast kiiresti sättima, sest tol õhtul toimus manni lahkumispidu. Teisipäeval 16. augustil oli sammuti väga kiire, kuna oli vaja minna taaskord linna, kuna tahtsin õhtuse lahkumispeo jaoks uut kleiti. Peale paari tunnist otsimist ma selle ka leidsin! Seejärel tuli issi linna ning me hakkasime järjest erinevaid poode läbi kammima. Küll oli vaja adapterit, kringlit, muud sööki, kitarri keeli, õue telki jne... Kõik see võttis päris kaua aega ning kui me lõpuks kella kahe ajal koju jõudsime oli meil õhtuse ürituse korraldamiseks üsna vähe aega..Hakkisime siis kiiresti salatit, katsime laua ning kella viie ajal tuli appi ka Mihkel, kes aitas õue telke üles panna. Umbes poole tunni pärast tulid Anete ja Carmen. Peale seda läksime me üles sättima ning esimesed külalised olid kohal umbes poole üheksa ajal. Pidu oli väga meeleolukas..isegi naabrile meeldis.. :D Kohal olid enamus minu kõige kalleimaid sõpru ning tantsu ja laulu jagus peaaegu hommikuni..Kella poole kuue ajal oli meil tellitud takso, et minna lennujaama, kus tuli ilusti ära saata Mann ja Karin. Kui me Johanna, Anete, Carmeni, Melissa ja Helenaga lennujaama jõudime, peitsime me ennast ära, et Mann sisse tulles meid kohe ei näeks. Ärasaatmine oli väga emotsionaalne ja seda kuni viimase hetkeni.. Mann ilusti ära saadetud, läksime me minu juurde tagasi, kuna osad külalised olid veel sinna jäänud. Paar tundi maganud, oli taas aeg tõusta. Oli aeg jätta oma kallite sõpradega hüvasti....Kolmapäeval 17 augustil tuli minna taaskord hambaarsti juurde, sest eelmine kord olin ma väga Ladina-Ameeriklaslikult hiljaks jäänud ning nad ei jõudnud midagi teha. Peale arsti läksime me emme ja vanaemaga mulle uut kohvrit ostma, sest eelmine oli liiga väike ja Argentina reisi ajal oli sang katki läinud. Kohver ostetud, läksime me taas kiiresti koju, et taas süüa teha ning taas külalisi oodata. Seekord tulid külla sugulased ja ristivanemad. Rääkisime juttu ning vaatasime minu Argentina pilte. Taaskord tuli hüvasti jätta-kui kurb! :( ..Kui kõik külalised olid ära läinud, tuli issile mõte minna meie viimasel õhtul koos mere äärde jalutama. Tuul oli soe, meri rahulik ning ma nautusin igat hetke ning püüdsin neid võimalikult detailselt oma mällu söövitada. Ja jõudiski kätte viimane öö oma voodis, oma kodus, oma pere seltsis....
Ma ei tahaks rääkida sellest kuidas ma kõiki teid igatsema hakkan, kuna see muudab tuju kurvaks, kuid teadke, et MA ARMASTAN TEID ning mõtlen teie peale kogu aeg!