You Only Live Once So Take Chances: Lennud ja Miami

18. augusti hommik. Juba ärgates , olid emotsioonid laes. Meeles mõlkus vaid üks asi- täna algab minu suur seiklus! Ära oli vaja käia veel viimast korda poes ning teha see kõige raskem tegevus- kohver kokku pakkida. See tegevus osutus tõesti kaelamurdvaks, kuna asju oli rohkem, kui kohvrisse ära mahtus. Mööda tube joostes ja vajalikke asju otsides, ei olnud mulle veel kohale jõudnudki, et nüüd on tõesti minek ja, et ma veedan need paar viimast tundi kodus pööraselt oma asju kokku pannes. Kuna mu issi on meie pere parim kohvripakkija, siis lasin ma temal selle kokku panna. Kuid faktile, et mul oli liiga palju asju ja kõik tõesti ühte kohvrisse ei mahu, on raske vastupidist tõestada. Kuna aga kõik oli vajalik kraam, siis otsustasime me teise kohvri kasuks. Kottide kokku panemisega läks kell nii kiirest, et oligi aeg hakata sadama poole liikuma.

Veel viimased ampsud kodus, maailma kõveim kallistus Daffyle ning viimane lehvitus kodule. Teepeal(nagu ikka) palusin ma emmel ja issil üle korrata kõik asjad, mis mul peaks kaasas olema. Sadamasse jõudes ootas mind seal ees hulk inimesi, kes olid mind ära saatma tulnud : Carmen, Anete, Johanna-Andu J , Melissa, Merilin-Külli, Helena, Kristin, mõne aja möödudes jõudis ka Liis ning siis Grete. Loomulikult oli mind saatma tulnud ka pere.

Kallistused kallistatud, nutud nutetud, oli aeg minna laevale. Laeva sõit kestis 2,5 h, mille jooksul istusime meie Helenega(teine tüdruk, kes Ecuadori tuli) enamus ajast netis. Helsinkisse kohale jõudes otsisime kiirelt takso ning sõitisme meie ööbimispaika. Hotelli sisse registreerinud, küsisime veel üle, mis kell meil hommikul buss lennujaama läheb ning seejärel suundusime toa poole. Kuna kõhud olid reisi peale tühjaks läinud, otsustasime me kaasa antud sööki natukene hävitada. Ohh, kui hästi see viimane merevaigu leib maitses.. J Peale sööki-jooki ja priimat pannkooki, läks Helene magama ning mina hakkasin täitma oma blogi lubadust. Kuna hotelli toas ei olnud just kõige toredam ühendus siis läks mul kahe postitusega terve öö ning magama ma ei jõudnudki.

Järgmisel hommikul oli äratus varajane, sest buss läks 6.40, kuid enne seda oli vaja issile sünnipäeva laulu läbi skype laulda ning asjad kokku pakkida. Kuna kõik võttis aega, siis hommikusöögile me Helenega ei jõudnudki, vaid kiirustasime bussi peale. Lennujaamas tegime ära check-in-i ning kuna mul oli 2 kohvrit millest üks oli ülekilodega, siis tuli mul nende eest maksta. Kõik kontrollid läbitud, läksime me oma värava juurde ning pärast poolt tundi passimist ning Kristi kingitud muffinipudru söömist saime me lennuki peale. Lend Helsinki-London kestis umbes 4 h ning kuna ma olin eelmisel ööl ärkvel, oli mul suur uni ning ma magasin terve tee.

Londonis, oli meil 2 h aega. Taaskord tuli läbida turvakontrollid ning otsida üles lennu värav. Kuna Miami lend hilines pool tundi, oli mul aega juua üks väike Starbucksi tee ning süüa ära oma söömata jäänu lennuki võileib. Mõne aja pärast avati värav. Aknast oli näha ka meie lennukit, millist ma polnud varem näinud. See oli mega suur ning 2 korruseline. Nagu tavaliselt nii ka sellel lennul istusin ma kõige taga. Õnneks oli minu kõrval vaba iste, nii, et ma sain mõnusalt magada. Lend kestis 9,5 h ning taaskord magasin ma enamuse ajast. Jõudsin ära vaadata vaid 1. seriaali 1. osa..

Miamisse jõudes tuli läbida esmalt passikontroll, kuid kuna järjekorrad olid väga pikad ning kontrollis(ilmselt juba mitmendat tundi) istunud mees üli aeglane, seisime me seal oma 1,5 h. Kui kell hakkas saama 17.15, saime me Helenega aru, et oma lennule me küll enam ei jõua. Niisiis otsisin mina üles infolaua ning küsisin, et kus asub British airways. Peale sõrmejälgede andmist ning näo pildistamist, läksime me oma kohvreid otsima, kuid all neid ei olnud. Seejärel pidime me taas mingis järjekorras ootama ning lõpuks leidsime me üles ka Brittide laua. Rääkisime oma mure ära ning saime vastuseks, et neil ei ole meile enne homset õhtut lendu pakkuda, seega tuli veeta öö hotellis. Alguses olime me veidi nördinud, kuid see möödus kiiresti, kui me hotelli jõudime. Varem naljaga pooleks öeldud lause, et raudselt ööbime me Hiltoni hotellis, osutus tõeks. Sisse minnes vahtisime me üksteisele otsa ning ei osanud midagi öelda. Toas haaras meid aga veider, kirjeldamatu õnnetunne. Kõik paistis, kui unenägu. Kell oli selleks ajaks aga juba üsna palju saanud ning me läksime alla sööma. Nagu hotell, oli ka õhtusöök väga peen ja läks lennufirmale maksma 500 eesti krooni. Kuna oli olnud pikk päev, otsustasime me peale sööki vara magama minna, et järgmisel päeval Miamit avastada.

Hommik algas kella 10.00 paiku. Tegime oma toimetused ära ning läksime alla hommikust sööma. Paar sõõmu Starbucksi kohvi, paar puuvilja, muffin ning päev võis taaskord alata! Hotellist väljudes võtsime me filmides nähtud kollase takso ning kimasime Miami downtowni poole. Kõik oli just nagu filmis- suured uhked autod, suured uhked majad, suured uhked palmid. Kuna meil oli enne lennujaama minekut aega vaid 3 h, oli meil suhteliselt kiire. Plaan oli vaadata nii pilvelõhkujaid kui ka ära käia rannas. Kuuma ilma tõttu põikasime me enne randa minekut läbi ka meie lemmik Starbucksist ning ostsime jahutavad smoothie-d. Taaskord hüppasime me takso peale ning sõitsime ranna poole. Ilmselt nägime me tänu oma suurtele kottidele rannas välja väga imelikud, kuid peaasi, et saime seal ära käia. Vesi oli tohutult soe, rand paksut rahvast täis ning päike kõrvetas. Kuna kell oli halastamatult pool kolm saanud, pidime me jälle taksosse hüppama, et lennujaama sõita. Muidugi tuli lennujaamas jälle läbida hulgaliselt kontrolle ning pikki järjekordi, kuid lõpuks olime me kõigi oma kodinatega sees. Järgnes mitu tundi ootamist ning 17.40 oli aeg minna lennukile ning jätta hüvasti Miamiga..

Lennukis saime me tuttavaks ühe Ameerika mehega, kes oli juhtumisi ka Eestis käinud. Peale 5 h sõitu, olime me lõpuks ECUADORIS! Kuna meie kohvrid olid eelmisel päeval juba kohale tulnud, tuli meil kõigepealt neid otsida, kuid erilist vaeva sellega ei olnud, sest nad olid kõik ühes kohas hunnikus. Lennujaama olid meile vastu tulnud 2 YFU Ecuadori kontori inimest. Sõit eelorientatsiooni paika kestis umbes pool tundi. Kohale jõudes, olid kõik teised juba magama läinud, sama tegime ka meie.