Minu kaheksateistkümnes sünnipäev!

Minu kaheksateistkümnes sünnipäev siin kaugel seitsme maa ja mere taga möödus väga meeleolukalt ning pidustused kestsid kokku 4 päeva.

29.03- päris sünnipäeva päeval, toimus tavaline koolipäev. Vahetunnis tähistasime minu täisealiseks saamist keksu mänguga. Peale vahetundi ütles mu klassiõde, et kooli direktriss tahab mind näha. Mina mõtlesin kohe, et millega ma siis nüüd hakkama olen saanud. Kohale minnes, palus ta mul istuda ning küsis paar sellist küsimust, mille vastuseid ta ka ise teadma peaks. Kui ta oli lõpetanud, läksin ma klassi tagasi ning ust lahti tehes, hakkasid kõik mu klassikaaslased sünnipäeva laulu laulma. Peale laulu tuli mul ära puhuda tordil olev küünal ning seejärel tehti mu nägu Ecuadori traditsioonidele kohaselt tordiga kokku. Minu sünnipäeva puhul ei toimunud kuni koolipäeva lõpuni tunde, vaid lihtsalt tordi söömine ning hiljem ka klassi koristamine.

Kui koolipäev läbi oli, läksin ma kiiresti koju, et riided vahetada. Umbes poole tunni pärast tulidki võpid minu juurde ning me läksime Riobamba parimasse pizzeeriasse lõunatama. Tuju oli laes ning aeg heade sõprade seltsis möödus kiiresti. Peale sööki toodi laulu saatel lauda puuvilja magustoit millele oli asetatud vulkaanküünal. Seejärel ütles Tuomo, et minu kingitus on kokku kolmes osas ning igal järgneval pidustuste päeval saan ma kätte oma järgmise kingituse. Esimeseks kingituseks oli seega 18 Kinder Buenot. Söök söödud, läksime me edasi ühte meie lemmik kohvikusse.

Õhtu möödus kodus kogu minu suure Ecuadori pere seltsis. Sai söödud, juttu räägitud ning loomulikult lükati minu nägu tordi sisse. Seda tehakse siis nii, et samal ajal, kui sünnipäeva laps koogist esimest tükki hammustab, lükkab keegi selja tagant näo torti.

Elleniga(USA)

mis amigas- Adriana ja Jenny

kõige parem kook Ecuadoris oleku aja jooksul!

nii armsad!

osa minu klassist

minu esimene kingitus

Evi(Belgia), Ellen(USA) ja mina

Tuomo, Janko, mina ja Evi

oma lemmik tirtsuga!

30.03- Kuna tol päeval toimus minu sünnipäeva pidu koos sõpradega, siis oli peale kooli mul ettevalmistustega äärmiselt kiire. Esimesena jõudis kohale minu sünnipäeva peo kõige kaugem külaline Maddie Ibarrast. Seejärel tuli teha hunnik asju, mis lõppesid ilusalongis.

Nagu Ecuadoris ikka panin ma teadlikult peo alguskellaaja tund aega varasemaks. Kuid minu enda üllatuseks olin ma ka ise tol õhtul ecuadorlane ning jõudsin oma peole kohale 1,5h hiljem.

Kokkuvõttes läks pidu suurepäraselt ning peale Maddie(USA) ja minu Ecuadori sõprade tulid kohale ka Latacunga VÕPid Helene(Eesti), Sandra(Norra) ning Graeme(USA). Ainukene halb asi kogu peo jooksul oli see, et Maddie kaamera, millega me terve õhtu jooksul pilte tegime varastati ära ning nüüd ei ole ei kaamerat ega pilte...

31.03- Eelmisest õhtust väsinud, alustasime me oma päevaga üsna lõuna paiku. Tolle päeva plaan oli minna Bañosesse. Baños on Riobambast 1,5h kaugusel asuv linnake, kust saab alguse džungel. See on üks Ecuadori põhilisi turismilinnu, kus on võimalik vaadelda imelist loodust, tegeleda suurel hulgal erinevate (vee)ekstreemspordialadega ning kümmelda kuumavee basseinides.

Kohale jõudes, otsisime me endalale hotelli. Hotellid on Bañoses üldiselt väga odavad(meie hotel maksis 7$ öö). Seejärel läksime ja täitsime kõhud ning käisime natukene linnas ringi. Öösel läksime kõik koos välja.

hommikusöök- Helene, Sandra ja Maddie

ninjast turu turvamees

turg bussijaama taga..kõige kurvem asi, mida kunagi näinud olen...

osta sai kõike, mida hing ihaldas...

tüüpiline vaatepilt Ecuadoris..

meie põhiline söögikoht

Riobambas on need peo bussid

Bañose tüüpiline magustoit

Maddiega(USA)

Leidsime võpid Rotarist

01.04- Ennast taaskord üsna lõuna ajaks üles ajanud, läksime me sööma. Peale seda, otsustasid enamus, et nad tahavad vaadata, kuidas turistid ühelt sillalt alla hüppavad. Seejärel läksime taas sööma, kuid seekordne koht oli tõsiselt mõnus ja hubane ning söök võrratu.

Helene(Eesti), Graeme(USA) ja mina

sillal, kus allahüppamine toimus

keegi hull....

Maddie

Kokkuvõttes jäin ma oma sünnipäevaga väga rahule ning see jääb kindlasti kauaks meelde!

Machala

Kuna meil olid koolis eksamid 4 päeva peale minu tagasitulekut ja minu jaoks need olulised ei ole, siis saime me Elleniga rohkem, kui nädal aega taaskord puhata.

Niisiis otsustasime me ka teised VÕP-id kampa võtta ning kuskile ära sõita. Väljavalituks osutus ranniku äärne „maailma banaani pealinn“ Machala.

Nagu alati, teeme me kõike viimasel minutil, siis nii ka see kord, kui meie vanemate ja kooli loaga lõpetasime paar tundi enne väljasõitu.

16.03- Kuna Tuomol oli tol päeval kooliga mingi üritus, Evi oli ennast kuskile lubanud ja Ellen otsustas pereprobleemide tõttu üldse mitte kaasa sõita, siis läksime tol varahommikul Jankoga kahekesi. Plaan oli järgmine- esimesel päeval pidime minema Cuencasse, kuna tol päeval toimus Norra tüdruku Frida sünnipäeva pidu ning järgmisel päeval suund Machalasse, kus meid juba Machala VÕPid ees ootasid.

Peale 5h bussisõitu, jõudsime me Cuencasse, kus peale väikest hommiku söömat, Frida seletuste järgi hostelli sõitsime. Kuna aga ilm oli ilus ja meil aega oli kuni peoni, siis otsustasime hosteli kõrval asuvasse parki maha istuda ning lihtsalt nautida. Kui me olime seal oma tunnikese istunud, tuli meie juurde üks kahekümnendates mees, kes hakkas pärima, et kust me pärit oleme jne.  Natukese aja pärast küsis ta meilt, kas me saaksime talle laenata 1$. Kuna Jankol sularaha ei olnud, siis ütlesin mina, et ikka saan ja võtsin kotsit välja oma rahakoti. Selle aja jooksul oli mees minu selja taha tulnud ning nägi, et mul on rahakoti vahel 20 dollarine. Seejärel läks asi käest ära ning ta nõudis relva ähvardusel minu rahakotti. Kuna mul olid seal sees aga vajalikud dokumendid, siis küsisin, et kas ma võin talle ainult selle kahekümnese anda ning tema seepeale, et nüüd tahab ta kogu mu raha. Niisiis andsin talle kogu oma reisiraha. Natukese aja pärast tuli ka teine mees, kes mu telefoni haaras, mille peale mina oma kõnekaarti küsisin, et meil oleks Jankoga vähemalt mõned numbrid, kuhu hiljem helistada. Mulle tundus, et röövlid olid ka ise närvis ja hirmul, kuid ei hakanud vastu hakkama ja andsin kõik, mida nad küsisid. Hiljem tuli ka kolmas mees ning nad küsisid ka Janko telefoni, mille peale ta alguses ütles, et tal ei ole, kuid kuna röövlid hakkasid teda läbi otsima ja selle leidsid, võtsid nad ka Janko telefoni kaasa. Seejärel jooksid nad kiiresti minema ning mina šhokis  nagu ma olin, värisesin üle kere. Kõige rohkem kogu selle loo juures, pani mind imestama, et see toimus päise päeva ajal pargis, kus oli ka teisi inimesi...

Peale röövi, otsisime interneti kohviku, kus küsisime, et kas me saame kellegi telefoni laenata või internetis sõnumi saata. Õnneks laenas üks lahke mees meile telefoni ja samal hetkel, kui ma olin oma kõnekaardi sisse pannud, helistas mulle Frida. Võtsime takso ja sõitsime kohta, kuhu Frida oli meid saatnud. Peale natukest ootamist, saime me temaga kokku ning läksime ta koju.

Ülejäänud õhtu ja öö möödus aga väga hästi. Käisime Cuenca ühes parimas diskoteegis, kus olime VIPid ning tantsisime kogu öö. Aftekas läks edasi Frida kodus.

Hommikust!

bussijaama on kitsega sisenemine keelatud! :)

park, kus meid rööviti

Felixiga(Saksamaa)

Carlson(USA), mina, Frida(Norra) ja Felix(Saksamaa)

Frida juures

17.03-  Väljusime Cuencast kella 12 ajal ning järgnevad 4h möödusid bussiga „Banaani pealinna“ sõites. Kuigi me ütlesime, enne kui välja sõitsime, et kohtume Saana ja Sarah-ga 4h pärast bussijaamas, siis kohale jõudes tuli välja, et Machalas on peaaegu igal tänaval bussijaam. Niisiis oli meil taaskord tegemis, et nendega ühendust saada ning neile seletada, kus me oleme. Lõpuks siiski tulid nad koos Sarah-i emaga ning me sõitsime teise bussijaama Tuomole järgi. Seejärel läksime Sarah-i koju, kus järgnevad päevad ööbisime. Ennast sisse seadnud, läksime taksoga parki, kus kogu ülejäänud õhtu koos kõigi Machala VÕPidega veetsime. Koju minnes, hakkas tohutult vihma sadama ning lõpuks olid tänavad põlvini veega kaetud, nii, et autod enam sõita ei saanud.

kurikuulus park....

Sarah(USA)

18.03- Hommikul saime magada niikaua, kuni tahtsime. Mis tähendas, et meie päev algas peale lõunasööki. Tol päeval läksime kesklinna kaema. Üldiselt ei ole Machalas midagi ilusat, kuid keskväljak oli isegi päris okei. Käisime ka Machala suurimas kirikus. Kuna sooja oli tol päeval 34 kraadi, siis oli kogu aeg üles sulamise tunne. Kella 4 ajal helistas meile Evi, kes oli ka lõpuks Machalasse jõudnud. Niisiis läksime Sarah-ga bussijaama, Evile vastu ning seejärel Sarah-i koju. Kui Evi oli oma asjadega valmis saanud, läksime nagu eelmiselgi õhtul parki.

Sarah kodutänav

küla, kus Sarah elab

sissepääs külla

Machala peaväljak

põhiline kirik Machalas

oli üsna SOE päev...

tiguu

19.03-Tol hommikul tõusime me üsna varakult, kuna olime otsustanud oma päeva veeta Jambeli saarel, mis asub mootorpaadiga poole tunni kauguel Machalast. Terve päev möödus mõnusalt võrkkiiges puhates, päikest võttes, ujudes ning mereande süües. Õhtul läksime traditsiooniks saanud parki.

Jambeli sadam

meremees Alexander(Saksamaa)

mmm...mereannid

tagasisõidul...