päev Huigras

Täna tuli tõusta juba kell seitse, kuna pidime sõitma Riobambast umbes kolme tunni kaugusel asuvasse linnakesse, mil nimeks Huigra.
Peale kiiret ampsu ja jogurtit, jooksin ma alla, sest nagu alati, olin ma viimane. Huigrasse läksime 2 autoga, sest peale linnas käiku pidid mehed kalale minema (Jacob, Kiki, Tere poeg Willia ühes autos, mina,Ceci, Tere ja Vinicio teises). Tee oli pikk ning kuna ma kell oli varajane, magasin ma enamuse ajast. Pool tundi enne kohale jõudmist tõusin üles ning tegin mõned fotod sellest kaunist mägi maastikust. Linn ise oli suhteliselt väike.
Kõigepealt läksime me läbi Tere ja Ceci sõbranna juurest. Rääkisime natukene juttu ja lahkusime. Seejärel suundusime me kõik koos ühe võõra mehega mingi ametiasutuse poole. Seal olime me umbes pool tundi ning nagu Ladinale kombeks rääkisid kõik üksteisest üle ja jagasid maid, mille peale mina seal kõrval ainult itsitasin. Peale pikka vestlust läksime me autode juurde tagasi. Teepeal näitas Jacob mulle Ecuadori vanimat raudteejaama. Autode juures toimus veidi passimist ning seejärel läksime me tagasi selle Tere ja Ceci sõbranna juurde. Jõime värsket mahla ja rääkisime juttu. Kui ma Jacobi käest küsisin, et kas ma võiksin nendega täna või mõnel muul ajal kalale kaasa minna, hakkasid kõik kõva häälega naerma. Ainult mina olin nagu imelik, kes naljast aru ei saanud. Kuna see neile nii palju nalja tegi, et ma tahaksin huvi pärast koos meestega kalale minna, rääkisid nad seda täna kõigile, et ikka kõik naerda saaksid.
Peale mahla joomist, hakkasid mehed liikuma. Meie(mina, Ceci ja Tere), läksime vaatama meie perele kuuluvat basseini, mis asetseb selles linnas. See on selline suur roheline ala, kus on suur bassein ning umbes 10 riietevahetuskohta ning dušši. Tere rääkis, et see pühapäev(perepäev) läheme terve perega sinna ujuma. Bassein ära vaadatud, läksime me mäest üles, vaateplatvormile, kus oli üks suur mingi jumaluse kuju. Üleval näitas Ceci mulle tähtsamaid ehitisi selles linnas. Seejärel läksime me autosse ning hakkasime tagasi sõitma. Teepeale jäänud väikeses linnas sõime kana ning külastasime ühte Ceci sõbrannat. Ka tagasiteel tuli uni peale ning ärkasin siis, kui juba Tere juures olime. Kuna Tere juurde oli tulnud Tere ja Ceci vend, siis läks seal jutustamisega aega nagu ikka, kuid lõpuks saime me minema ning sõitsime koju. Õhtul tulid külla Tere oma mehega, Tere tütar ja Ceci vend Favian oma naisega. Sõime maisitõrvikuid ning keeksi moodi asja, mis oli suure lehe sisse keeratud.

Kalameeste auto

Üleval mäe otsas on vaateplatvorm

Ecuadori vanim raudteejaam

Sissekäik basseini juurde

Ma ei saanudki täpselt aru, mis ehitis see seal taga on, aga sellest peaks saama vist vette hüppamise koht

Vaade ülevalt vaateplatvormilt

selles linnas käisime söömas

esimene nädal



Nüüdseks olen olnud teisel pool ekvaatorit nädal aega ning selle ajaga olen ma sellesse elustiili üsna hästi sisse elanud. Kirjutan siis lühidalt oma nädalast.

23 august- minu esimene hommik Ecuadorlasena. Kuna ma olin eelmisel õhtul küsinud, et mis kell siinmaal üles tõustakse ja Ceci vastuseks oli, et vaheajal siis kui tahan, siis ärkasin ma umbes poole 11 paiku. Kööki minnes oli seal ees üks torumees, teenija(Marina) ja Ceci. Küsimusele, et mida ma hommikusöögiks tahan ei osanud ma midagi vastata, niisiis sain ma saia(nagu Ladinas ikka), jogurtit ja muna. Peale hommikusööki läksime me pildiraami töökotta(ma ei tea, kas seda päriselt ka nii nimetatakse.. ), sest mulle musakate poolt kingitud pildiraam oli kohvris katki läinud.. Seejärel käisime me apteegis ning ma sain omale koduvõtmed. Üldiselt on siin nii, et kõik võimalikud uksed pannakse kinni kui välja minnakse, mina panen isegi oma toa lukku.. Kodus ootas meid juba Jaco, kellega koos me surnuaeda sõitsime. Siin näeb surnuaed välja rohke nagu mingi linnak, kuna paljude haudade jaoks on ehitatud majad. Nagu mina aru sain, siis rikkamatel on oma eraldi hauad ning enamasti siis mingi kuju või ehitisega ning vaesematel on sellised nagu suured ühishauad- kõik hauad on üksteise peal, eraldi hauaplaadiga(ei oska paremini seletada). Meie perel on selline kolmnurga kujuline hauaeitis, kuhu siis on maetud 3 inimest. Ceci ja tema kõikide õdede-vendade ema ja isa ning Ceci vennapoeg(see kelle koeri me käisime toitmas), kes suri 8 kuud tagasi autoavariisse. Pärast tunnikest haua koristamist, läksime me koju tagasi.

24 august- Hommikuseks äratajaks oli tol hommikul aknalõhkuja/parandaja. Seega pidin ma ennast kiiresti üles ajama, et ta saaks oma tööd tulla tegema. Päris täpselt ma aru ei saanudki, miks mu toas klaase oli vaja vahetada, aga jah..See kuidas ta aknaid vahetas nägi välja üpris kentsakas. Suhteliselt suvaline mees tänavalt tuli sisse ja hakkas haamriga klaasi katki peksma. Viimne kui kild raamist väljas, kraapis ta raami küljest ära mingit sodi. Seejärel tõi ta uue klaasi, mille asetas vanale raamile ning hakkas siis seda mingi plastiliini taolise asjaga jälle kinni mätsime- ühesõnaga väga kummaline...
Lõuna ajal sõime me lisaks tavapärasele supp-praele, minu kingitud kilu ja leiba. Ma ei ole päris kindel, kas need kilud pärast poolt nädalat minu kohvris kõige paremad olid, aga Vinicio ja Jaco igatahes kiitsid(neile meeldib vabal ajal väga kalal käia ja siia tulles oli üks esimesi küsimusi ka, et kas Eestis kala ka on ja mis kala). Söögi ajal oli ka üks väike MAAVÄRIN. Niiiii lahe...See ei olnud midagi suurt, ainult peegel ja lamp värisesid, aga siiski..Peale sööki, viisime Jaco õe tööle(töötab lasteaias) ning sõitsime mööda Riobamba ühest keskväljakust. Koju tagasi jõudes ootas mind Ceci, et me saaks turule minna. Turg oli täpselt selline nagu ma olin seda ette kujutanud- suured puuviljahunnikud, palju inimesi ning suur sagimine. Ostsime siis palju minu jaoks tuttavaid(banaan, apelsin, mandarin jne) puuvilju, kuid palju ka selliseid millest ma ei olnud varem kuulnudki. Puuvilju kasutatakse minu peres kõige rohkem värskete mahlade jaoks, kuna siin me ei joo pakimahla, vaid ainult värskelt pressitud mahla või smuutisid, mis on maaaaailma parimad! Õhtul läksime me Tere juurde(me käime seal vähemalt 2 korda päevas), kus nad mängisid oma tüüpilist kaardimängu(raha peale), klatšisid(mida siin tehakse palju) ja vaatasid teleshowd CasoCerrado(tüüpiline Ladina Ameerika saade).

25 august-  Hommik oli taas suhteliselt hiline ning korter oli rahvast täis. Igal pool olid töömehed ning Ceci õde ja vend. Peale hommikusööki, läksime Vinicio, Jaco ja Ceciga jälle turule. Seekord aga liha ostma. Lihalettide juurde jõudes, valdas mind kõhedustunne, sest igal pool rippusid terved kanad, sead ning mis kõige rõvedam, lettidel olid ka lahtilõigatud, karvadest puhtaks nülitud merisead!!!! Siin pidavat merisiga olema väg hõrk roog-fuuuuuuuuuuu!! Jaco ja Vinicio naersid mu üle iga kord kui me nendest merisigadest mööda kõndisime ja ma pea ära pöörasin. Omale kõige parema lihaga merisea valimiseks, keerati neid küll üht-küll teist pidi ning kui lõpuks leiti parima hinna-kvaliteedi suhe, osteti kokku 4 merisiga- mida muidugi mina pidin kandma, et Jacol ikka võimalikult naljakas oleks.. :) Peale turul käiku oli lõuna-(õnneks polnud merisigu) ning seejärel viisime Jacoga taas ta õe tööle, pärast mida sõitsime linnas ringi, rääkisime noorte elust Ecuadoris ning ta näitas mulle veidi linna. Koju jõudes, olin ma natukene aega arvutis, kui Ceci kutsus mind üles katusele koeri pesema. Ka see tegevus tundus kõrvalt vaadates kuidagi eriti veider. Kõigepealt pistis Ceci (ükshaaval) koera üleni vette, solgutas teda natukene aega seal, tõstis ta siis välja ning hakkas väga jõuliselt teda seebiga nühkima. pärast vähemalt 3-me seebitamist võttis Marina(teenija) ta rätikusse ning hakkas kuivatama. Mõlemad koerad kuivad, hakati nende karvu lõikuma. Kogu see rituaal võttis aega ma arvan, et mingi 2 tundi. Peale koerte pesu, läksime me Jaco ja Ceciga taaskord Tere(Ceci õe) juurde, kuid seekord oli seal kohal suurem seltskond. Ladinas ongi pered väga ühtsed ja lähimaks perekonnaks nimetatakse siin vanimat generatsiooni(Ceci, ta vennad ja õde-kokku on neid viis), nende lapsi ja omakord nende laste lapsi koos kõigi nende meese ja naistega-kokku on meie perekonnas umbes 20 nägu, kes peaaegu iga päev kokku saavad (kui mitte kõik siis vähemalt mingi osa)..Nagu alati, söödi, räägiti juttu, mängiti kaarte. Kuna Tere majas on eraldi mängude tuba, siis läksime me Jacoga sinna pinksi mängima.

Surnuaia sissekäik

Sõjas hukkunute mälestusmärk

Navarrete(minu) pere haud

Ühishaud



Üks kolmest väljakust Riobambas

Turg

 Vaade Tere juurest

Millalgi käisime Tere sõbra juurest piima toomas

Turg

Üks paljutest õhtutest Tere juures( vasakult Tere tütar, Ceci vennanaine, Ceci vend Favian)

26 august-  Hommik möödus nagu tavaliselt. Lõunasöögiks tulid külla kõik Vinicio tütred oma meestega ning lastega. Sõime suppi ning mingit tarretise moodi magustoitu. Peale lõunat oli pikem skype vestlus perega-ühel ekraanil emme-issi, teisel vanaema ja vanaisa ning kolmandal mina. Umbes poolteist tundi rääkinud, kutsus Ceci mind ning oli aeg Tere juurde minna.Toimus tavapärane kaardimäng, peale mida tuli Tere juurde ka nende vend Favian, koos oma naise ning ühe töölisega, kes hakkas auto kastist sodi välja viskama ning seejärel sinna kive loopima. Ecuadoris on kombeks, et rikkamad tööd ei tee, seega vaatasid kõik pealt, kuidas see mees töötas-see oli suhteliselt naljakas ja harjumatu vaatepilt. Kui kõik kivid olid peale laetud, ütles Ceci "vamos" ning algul ma täpselt ei saanudki aru, kuidas me 2 istmega autosse 5-kesi ära mahume, kuid siis viipas Ceci autokastile ning hüppas peale. Seejärel hüppasin ka mina kasti. Sõit oli väga lahe ja naljakas. Esimene peatus oli Faviani maja juures, kus tema ning ta naine Anita maha läksid, et me saaksime autosse istuda. Edasi viis meid tee linnast välja mägedesse(mägedes elavad vaesed). Tee sinna oli väga ilus nagu ka vaade ülevalt. Mäe veergusid katsid suured põllulapid, mis oma eri värvidega moodustasid ilusa terviku. Mööda mägikülasid sõites, nägi eesleid, põliselanikke, sigu, lehmi ja maju, mida majadeks nimetada ei saa, pigem nagu onnid. Kohale jõudnud, küsisin ma Cecilt, et miks me siin oleme ja ta vastas, et Terel on siin maad ning loomad, mida see töömees ja ta pere hooldavad. Kivid uuesti maha laetud, hakkasime me tuldud teed tagasi tulema. Ma pean ütlema, et see oli minu jaoks üks väga väärt kogemus, näha ka teistsugust elu Ecuadoris. Koju jõudes, ootas meid kogu suur familia, kes olid seekord siis õhtu teele meie juurde tulnud. Kuid teeni ma ei jõudnudki, kuna minu juurde tuli Aleksandra(tugiisik), et mulle Riobamba ööelu näidata. Kõndisime mööda peatänavat edasi-tagasi, rääkisime juttu ning ta näitas mulle ära olulisemad kohad Riobambas. Kohtusime ta paari sõbraga ning lõpuks tutvusime kolme kutiga, kellega me mitu tundi juttu rääkisime(2 oskasid inglise keelt juhuu)-lõpuks oli neid seal kokku oma 7, kuna kogu aeg tuli sõpru juurde.

27 august-  Hommik oli taas hiline(kuna ma tõuse mingi kümne-üheteist ajal ja lõunasöök on umbes kaksteist-üks, siis vahepeal midagi erilist teha ei jõuagi). Lõunaks oli supp ja pasta. Peale lõunat tegime Ceci ja Caroga pühapäevaks jäätisetorti(Cecil on jäätisefirma). Seejärel läksime Ceci ja Tere tütre Maria Teresaga poodi, et õhtuks pere koosviibimiseks süüa ja juua osta. Kuna oli läinud külmemaks, siis läksime pärast poes käiku kodust läbi, et midagi peale võtta. Peale seda, sõitsime Tere juurde, kus olid enamus familiat juba kohal. Tavaliselt meie peres õhtust ei sööda, ainult tee ja kõrvale võid sooja saia näksida, kui tahad. Aga tol õhtul oli hotdogi õhtu. Tavalisele viinerile ja kastmele, pandi sinna vahele veel purustatud krõpse ja salatit-iseesnesest oli väga hea. Kohale olid tulnud ka Faviani(Ceci venna) tütred, kes õpivad Quitos. Peale mitut tundi lobisemist pakkisime me esimese auto rahvast täis. Ecuadoris on tavaline, et 5 kohalisse autosse pannakse nii palju inimesi, kui mahub. Normaalne on, et pärast pereüritust, läheb ühe autoga minema vähemalt 8 inimest. Niisiis, olin mina esimeses autos, mis liikuma hakkas. Kõigepealt viisime ära Jaco õe ja ta tütre, siis Jacobi ja Vinicia(ta isa) ning lõpuks jäime autosse mina Faviani(Ceci venna) tütar ja ta poiss, kellega me umbes tunnikese ringi sõitsime ja juttu rääkisime.

28 august- Nagu iga pühapäev oli ka see pühapäev perepäev. Mitte, et nad üksteist iga päev näeksid, aga neil on kokku lepitud, et iga pühapäev teeb terve pere koos midagi.

Hommik algas sedapuhku vara, kuna enne Tere juurde minekut oli vaja käia läbi ka surnuaiast. Ma ei saanudki täpselt aru, kas sel päeval oli kellegi surmaastapäev või mitte, aga miks muidu oli vaja 2 korda nädala jooksul sealt läbi käia ja lilled panna. Peale surnuaeda, võtsime peale Caro(Jaco õe) ja ta tütre ning läksime Tere juurde. Kuna ma olin eelmine öö vähe maganud, siis läksin ma üles magamistuppa magama. Paari tunni pärast tuli Ceci mind äratama, et toit on valmis. Söögiks oli 3-me erinevat liha, kartul, 2 sorti salatit, mais ja küpsetatud krevetid-mmmm...Toit söödud, räägiti veel natukene juttu, ning seejärel hakati ära minema. Muidugi jäid osad ka kaardimatšile. Kuna Kiki-hüüdnimi(Tere lapselaps/poiss 18a) pidi minema oma tüdrukule linna järgi ja tal lube ei ole, siis läksime ka mina ja Jaco kaasa. Jaco oli sidunud endale pea ümber musta T-särgi nii, et ta nägi välja nagu mingi Alkaida vend. Nagu tavaliselt, kui Jaco juhib, toimus ka seekord linnaralli. Kui me politseist möödusime, võis ta küll ei tea mida arvata, kui autos istuvad maskiga mees, blond tüdruk ja veel mingi tüüp. Kui me olime Kiki tüdruku peale võtnud, sõitsime me tagasi Tere juurde. Sisse minnes avanes tavapärane vaatepilt-kaardimäng. Kuna ma olin seda nii mitu päeva pealt vaadanud, siis ma hakkasin lõpuks aru saama ja tahtsin ka proovida mängida. Ühe korra ma isegi võitsin!

Kella üheteist ajal läksime me koju.

Koduaias





Tere juures on 2 imearmast kiisupoega

Vaade Riobambale-taga paistab Chimborazo vulkaan, mis on Ecuadori kõige kõrgem punkt

Ecuadoris on lisaks 0,5 l-stele pudelitele ka 0,3 l-sed

Igaõhtune kaardimäng, milleks osteti eraldi laud..

Pisikene armas Lu (Caro tütar)

Faviani(Ceci venna) tütar, kellega me õhtul ringi sõitsime

Jacob