kohtumine ja esimene päev perega

22 august- Riobambasse sisse sõitnud oli mul peas 1000 mõtet ja ootusärevus oli suur. Milline on mu pere? Kus ma elama hakkan? Kuidas ma keelega hakkama saan? jne..Pärast mõningast tiirutamist, jõudime me ühe kesklinna maja ette. Bussist välja minnes tervitas meid naerul sui üks lühike tumedapäine Ecuadori naine(Cecilia) ning andis kõigile põsemusi. Natukese aja pärast tuli alla meile vastu üks noorem tüdruk(Aleksandra), kes tutvustas end, kui YFU vabatahtlik ning meie Riobamba tugiisik. Võtsime siis kohvrid ükshaaval bussist välja ning läksime 5-kesi(mina, Soome, USA, Saksamaa ja Belgia) koos Cecilia ja Aleksandraga üles nende korterisse. Kuna kõigi meie vanematel pidi meile järgi tulemisega veidi aega minema, siis jutustasime me Aleksandraga niisama. Ta rääkis meile lugusid oma vahetusaastast USA-s ning meie küsisime erinevaid küsimusi seoses Ecuadoris elamise ja õppimisega.
Esimesena tulid oma õpilasele järgi USA tüdruku vanemad. Kuna ma sain kõige paremini läbi just USA tüdrukuga, siis oli kahju, et ta esimesena läks. Peale seda, kui me olime jäänud 4-kesi, oli ärevus minus kasvanud tohutuks. Järsku hüüdis Cecilia aknast välja vaadates, "Liisa, nüüd tuleb sinu ema". Terve selle aja, mil ta trepist üles tuli, oli mul selline närv sees nagu ootaks üksi lavale minekut. Kui ta lõpuks sisse astus ja ma teda esimest korda nägin, oli minu üllatus suur, kui mind tuli tervitama pisikene, hallipäine vanaema vanune proua. Seejärel rääksime me natukene aega seal veel juttu, pärast mida, hakkasime me Ceciliaga, minu uue emaga(minu empsil on sama nimi, mis tugiisikul) kodu poole liikuma. Peale kümmet minutit autosõitu olime me kohal. Taaskord üllatusin ma, kui ma avastasin, et hakkan elama peatänava ääres, korteris. Autost välja astudes, möödus meist Ceci( Ecuadoris on kõigil hüüdnimed- Cecilia-Ceci) tuttav, kes kohe lahkelt kohvreid üles tassida aitas(elan 4. korrusel). Kui me olime üles jõudnud, jooksid minu poole 2 väikest valget karvapalli(meie koerad) Glarita ja Pequeñito. Seejärel näitas Ceci mulle minu tuba. (tuba on roosat värvi ja väga hubane).
Meie kodu koosneb tegelikult 2-st korterist. Ühel pool koridori on minu tuba, Ceci tuba, veel kaks magamistuba, wc, elutuba ja söögituba ning teisel pool koridori on veel üks söögituba, köök, teenija tuba, magamistuba ja wc. Mõnda aega oma uues kodus uudistanud, tutvustas mulle teenijat ning ütles seejärel "vamos", mis pidi tähendama, et nüüd me läheme kuskile.
Läksime siis autosse ning sõitsime veidi aega, kuni jõudime ühe maja ette, mille peale Ceci kostis, et see on ta venna maja ning me tulime ta koeri söötma, kuna teda ennast ei ole kodus. Senikaua, kuni Ceci koertele süüa pani, uudistasin mina majas ringi. See oli üsna suur(3 kordne) ja uhke maja. Koerad söödetud, sõitsime me edasi. Nüüd viis tee meid natukene linnast välja. Jõudime ühte ilusasse elamurajooni ning peatusime taaskord ühe suure maja ees. Seekord oli tegemist Ceci õe koduga. Väravate avanedes lehvitas meile läbi klaasi rõõmsameelne hallipäine Ceci õde Tere. Autost välja tulles, külvati mind üle suure hulga põsemusidega. Seejärel kutsuti meid sisse ning Tere tutvustas oma lapselast Kikit(hüüdnimi), tema sõpru ning oma meest Enriquet. Peale kümmet minutit Ceci ja Tere omavahelist vestlust, ütles Ceci mulle taaskord "vamos" ning see tähendas, et nüüd oli aeg koju tagasi minna. Meiega tuli kaasa ka Tere ning lahkudes ütles Ceci, et me tuleme siia pühapäeval perekonna lõunale.
Koju jõudes, ootasid söögitoas mind ees minu vend Jacob(hispaania päraselt Jacobo ning hüüdnimi Jaco) ning Jacobi isa Vinicio. Tutvustamisele järgnes teeõhtu, mille jooksul küsiti minult igasuguseid küsimusi. Kui tee oli joodud, läksin ma oma tuppa, et välja otsida kingitused, mis ma olin perele ostnud. Kingituste ajaks oli teed jooma tulnud ka Jacobi üks õdedest(tal on neid 3)Carolina(hüüdnimi Caro) oma tütre Lu-ga. Cecile kingitud Eesti raamat pakkus kõigile huvi ning järgmised tund aega möödus seda vaadates. Pärast Eesti kommide söömist ja tee joomist hakkasid kõik oma kodudesse minema. Mina aga hakkasin oma asju kohvritest välja võtma ning oma tuppa mingit süsteemi looma. Peale viimse kui asja oma kohale panemist, läksin ma magama.

Ootusärevus Cecilia juures( vasakult Saksamaa, Belgia)

Cecilia( tugiisik)

Peatänav-minu kodutänav

Minu tuba

Eesti lauake

Vaade paremale minu aknast

Vaade vasakule

Maailma kõige armsam wc. :)

Ceci venna kodu

Tere(Ceci õe) maja

Glarita

Mi familia- vasakult Caro(Jacobi õde), Vinicio(Jacobi isa), Jacob, tema süles Lu(Caro tütar), ees istub minu emps Ceci.

eelorientatsioon Ecuadoris

20-21 august toimus Quito äärelinnas eelorientatsioon, mis oli mõeldud kõigile 2011/12 Ecuadoris elavatele ja õppivatele vahetusõpilastele. Tänu lennust maha jäämisele, jõudsime meie Helenega sinna alles 20 öösel, kui kõik juba magasid...Seega, tuli meil üks päev tasa teha. Hommik algas Ladina-Ameerika hip-hop lugudega, mida lasti õues suurtest kõlaritest. Kuna eelmisel õhtul öeldi, et sooja vett on ainult hommikul ja õhtul paar tundi, siis tuli ruttu teha, et enne hommikusööki veel pessu jõuda. Hommikusöögiks olid Ladinale tavapäraselt kuklid moosiga ning mahl.
Peale hommikusööki koguneti saalimoodi kohta ning mulle ja Helenele anti mapid vajaliku infoga ning rinnasildid, kus peal olid meie nimed ja linnad, kuhu me läheme. Seejärel tuli meil ennast tutvustada. Laagris kehtis kord, et kui kellelgi nimesilt puudub, järgneb sellele karistus, milleks oli siis kas laulmine või tantsimine. Kuna tol hommikul puudusid 3-l poisil sildid, pidid nad salsat tantsima, kui seda saab nüüd salsaks nimetada.. Peale seda, jagati meid värvide järgi gruppidesse ning algas tund, kus räägiti peres elamisest ja peredes toimetulekust. Seejärel oli väike maisisöömise paus, mille järel algas tund, pealkirjaga YFU reeglid. Kuna Rootsi ja Norra poisid ei olnud endale ikka veel nimesilti külge riputanud, pidid nad uuesti karistust ootama, milleks seekord oli laulmine. Tunnis räägiti meile taaskord, juba pähe kulunud reeglitest ning ka sellest, mis juhtub, kui neid ei täideta. Halvimal juhul on selleks siis koju saatmine..
Peale tundi oli  meil lõuna, mis koosnes imelikust supist( terved kartulid ja puljong) ning kalast-riisist-küpsetatud banaanist. Söök söödud, oli meil pool tundi vaba aega, mida enamus sisustasid kõrval maja Wifi-t püüdes. Seejärel paluti meid kõiki jälle saalimoodi ruumi, et maksta ära 60 dollarit elamisloa jaoks ning ära anda oma pass. Peale seda sai JÄLLE näksida, seekord siis mingit imelikku Ecuadori koogimoodi asja(mulle see väga ei maitsenud).
Kui kõik olid oma koogitükikesed ära söönud, räägiti meile saalimoodi ruumis vabatahtlikusest vahetusaasta jooksul. Kuna Ecuador on suhteliselt vaene riik, siis on YFU juba mitmendat aastat järjest pakkunud vahetusõpilastele võimalust kuu koolist vabaks võtta ning tegeleda erinevate vabatahtlikke töödega. Õpilane saab ise valida, kas ta soovib tegeleda lastega, vanadega või näiteks indiaani hõimudega. Seoses selle teemaga, tekkis ruumis ärevus ning paljud tahtsid sellest rohkem teada. Kui YFU-kad olid kõigile küsimustele vastanud algas keele tund, kus meile õpetati põhilisi väljendeid ning sõnu hispaania keelest, mida meil kindlasti vaja võib minna. Seejärel avaldati meile õhtuse kava teema, milleks oli talendishow. Kuna grupid olid jagatud nii, et koos olid naaberriigid või sarnase kultuuriga riigid, siis võis etteaste sisaldada kultuuride tutvustamist.
Mina ja Helene olime koos kolme Soomlasega(ühe tüüpilise pika-blondi juukselise poisi ning kahe täiesti mitte prototüüpse tüdrukuga). Päid kokku pannes sorteerisime me välja asjad, mis iseloomustaksid mõlemit riiki ning selle elanikke. Otsustasime teha sarkastilise telesaate, kus me pilkasime eestlaste ning soomlaste külmust, tsiviliseeritust saunas käies(vihtadega peksimine), suurt joomahimu ning armastust venelaste vastu. Kava lõppes hümniga, mida me koos kõik oma keeltes laulsime. Teiste kavadest jäi enim meelde Jersey Shore’i mõnitamine Ameeriklaste poolt ning Saksa poiste laul. Võitja väljaselgitamiseks oli žürii välja valinud 3 parimat etteastet, kelleks olid Ameeriklased, Hollandi-Belgia-Prantsusmaa grupp ning MEIE. Seejärel paluti publikul käe viipamisega otsustada võitja ning selleks osutus grupp EstoSoome. juhuuuuuu!!
Peale talendishow-d, kui enamus olid magama läinud, mängisime me Rootsi-, USA- ja 3-me Saksa poisi ning Taani ja 3-me USA tüdrukuga kaarte. Mõne aja pärast olime me kaartidest tüdinud ning otsustasime  õuekoridoris tõde ja tegu mängida. Meiega ühinesid veel mõned tüdrukud ning mäng kogus tuure. Lõpetatud saime me alles kell neli. Peale mida oli uni nii suur, et ma ei jõudnud kohvritki kokku panna.
Järgmisel hommikul oli äratus veel varajasem kui eelmisel päeval, nimelt 6.30, sest kokku oli vaja panna kohver ning ees oli pikk tee Riobambani.  Kohvrid koos, vedasin ma nad mäest üles ning läksin sööma. Kõik inimesed olid lähestikku asetsevate linnade kaupa ära jagatud ning linnade grupp Latacunga, Ambato, Riobamba sai liikuma eelviimasena. Teepeale anti kaasa väike söögipakk ja head soovid ning sõit võis alata. Algselt 3 tunnine sõit Riobambasse, läbi Latacunga ja Ambato venis umbes 5 tunniseks. Nähes teistes linnades õpilasi oma peredega kohtumas, tekkis minus suur ärevus ning ka väike närv saabuva ees. Pärast 5 tundi bussis magamist olimegi mina ja veel 4 vahetusõpilast(Saksamaalt, USA-st, Belgiast ja Soomest) jõudnud oma kodulinna RIOBAMBASSE!

Karistusalused(USA-sai karistusest lahti,kuna leidis sildi, Rootsi, Norra)

YFU vabatahtlik

Meie öine mänguala

Siseõu

Minu toa aken oli vasakult teine

Koogimoodi asjad, millel tuli pealmine kiht ära võtta

Vasakult: Norra, Soome, Norra,Soome, Norra, Taani

Keeletund

USA-kate Jersey Shore

Skandinaavia

Saksa poistebänd

Võitja väljaselgitamine



Ja ongi minek!

Lennud ja Miami

18. augusti hommik. Juba ärgates , olid emotsioonid laes. Meeles mõlkus vaid üks asi- täna algab minu suur seiklus!  Ära oli vaja käia veel viimast korda poes ning teha see kõige raskem tegevus- kohver kokku pakkida. See tegevus osutus tõesti kaelamurdvaks, kuna asju oli rohkem, kui kohvrisse ära mahtus. Mööda tube joostes ja vajalikke asju otsides, ei olnud mulle veel kohale jõudnudki, et nüüd on tõesti minek ja, et ma veedan need paar viimast tundi kodus pööraselt oma asju kokku pannes. Kuna mu issi on meie pere parim kohvripakkija, siis lasin ma temal selle kokku panna. Kuid faktile, et mul oli liiga palju asju ja kõik tõesti ühte kohvrisse ei mahu, on raske vastupidist tõestada. Kuna aga kõik oli vajalik kraam, siis otsustasime me teise kohvri kasuks. Kottide kokku panemisega läks kell nii kiirest, et oligi aeg hakata sadama poole liikuma.

Veel viimased ampsud kodus, maailma kõveim kallistus Daffyle ning viimane lehvitus kodule. Teepeal(nagu ikka) palusin ma emmel ja issil üle korrata kõik asjad, mis mul peaks kaasas olema. Sadamasse jõudes ootas mind seal ees hulk inimesi, kes olid mind ära saatma tulnud : Carmen, Anete, Johanna-Andu J , Melissa, Merilin-Külli, Helena, Kristin, mõne aja möödudes jõudis ka Liis ning siis Grete. Loomulikult oli mind saatma tulnud ka pere.

Kallistused kallistatud, nutud nutetud, oli aeg minna laevale. Laeva sõit kestis 2,5 h, mille jooksul istusime meie Helenega(teine tüdruk, kes Ecuadori tuli) enamus ajast netis. Helsinkisse kohale jõudes otsisime kiirelt takso ning sõitisme meie ööbimispaika. Hotelli sisse registreerinud, küsisime veel üle, mis kell meil hommikul buss lennujaama läheb ning seejärel suundusime toa poole. Kuna kõhud olid reisi peale tühjaks läinud, otsustasime me kaasa antud sööki natukene hävitada. Ohh, kui hästi see viimane merevaigu leib maitses.. J Peale sööki-jooki ja priimat pannkooki, läks Helene magama ning mina hakkasin täitma oma blogi lubadust. Kuna hotelli toas ei olnud just kõige toredam ühendus siis läks mul kahe postitusega terve öö ning magama ma ei jõudnudki.

Järgmisel hommikul oli äratus varajane, sest buss läks 6.40, kuid enne seda oli vaja issile sünnipäeva laulu läbi skype laulda ning asjad kokku pakkida. Kuna kõik võttis aega, siis hommikusöögile me Helenega ei jõudnudki, vaid kiirustasime bussi peale. Lennujaamas tegime ära check-in-i ning kuna mul oli 2 kohvrit millest üks oli ülekilodega, siis tuli mul nende eest maksta. Kõik kontrollid läbitud, läksime me oma värava juurde ning pärast poolt tundi passimist ning Kristi kingitud muffinipudru söömist saime me lennuki peale. Lend Helsinki-London kestis umbes 4 h ning kuna ma olin eelmisel ööl ärkvel, oli mul suur uni ning ma magasin terve tee.

Londonis, oli meil 2 h aega. Taaskord tuli läbida turvakontrollid ning otsida üles lennu värav. Kuna Miami lend hilines pool tundi, oli mul aega juua üks väike Starbucksi tee ning süüa ära oma söömata jäänu lennuki võileib. Mõne aja pärast avati värav. Aknast oli näha ka meie lennukit, millist ma polnud varem näinud. See oli mega suur ning 2 korruseline. Nagu tavaliselt nii ka sellel lennul istusin ma kõige taga. Õnneks oli minu kõrval vaba iste, nii, et ma sain mõnusalt magada. Lend kestis 9,5 h ning taaskord magasin ma enamuse ajast. Jõudsin ära vaadata vaid 1. seriaali 1. osa..

Miamisse jõudes tuli läbida esmalt passikontroll, kuid kuna järjekorrad olid väga pikad ning kontrollis(ilmselt juba mitmendat tundi) istunud mees üli aeglane, seisime me seal oma 1,5 h. Kui kell hakkas saama 17.15, saime me Helenega aru, et oma lennule me küll enam ei jõua. Niisiis otsisin mina üles infolaua ning küsisin, et kus asub British airways. Peale sõrmejälgede andmist ning näo pildistamist, läksime me oma kohvreid otsima, kuid all neid ei olnud. Seejärel pidime me taas mingis järjekorras ootama ning lõpuks leidsime me üles ka Brittide laua. Rääkisime oma mure ära ning saime vastuseks, et neil ei ole meile enne homset õhtut lendu pakkuda, seega tuli veeta öö hotellis. Alguses olime me veidi nördinud, kuid see möödus kiiresti, kui me hotelli jõudime. Varem naljaga pooleks öeldud lause, et raudselt ööbime me Hiltoni hotellis, osutus tõeks. Sisse minnes vahtisime me üksteisele otsa ning ei osanud midagi öelda. Toas haaras meid aga veider, kirjeldamatu õnnetunne. Kõik paistis, kui unenägu. Kell oli selleks ajaks aga juba üsna palju saanud ning me läksime alla sööma. Nagu hotell, oli ka õhtusöök väga peen ja läks lennufirmale maksma 500 eesti krooni. Kuna oli olnud pikk päev, otsustasime me peale sööki vara magama minna, et järgmisel päeval Miamit avastada.

Hommik algas kella 10.00 paiku. Tegime oma toimetused ära ning läksime alla hommikust sööma. Paar sõõmu Starbucksi kohvi, paar puuvilja, muffin ning päev võis taaskord alata! Hotellist väljudes võtsime me filmides nähtud kollase takso ning kimasime Miami downtowni poole. Kõik oli just nagu filmis- suured uhked autod, suured uhked majad, suured uhked palmid. Kuna meil oli enne lennujaama minekut aega vaid 3 h, oli meil suhteliselt kiire. Plaan oli vaadata nii pilvelõhkujaid kui ka ära käia rannas. Kuuma ilma tõttu põikasime me enne randa minekut läbi ka meie lemmik Starbucksist ning ostsime jahutavad smoothie-d. Taaskord hüppasime me takso peale ning sõitsime ranna poole. Ilmselt nägime me tänu oma suurtele kottidele rannas välja väga imelikud, kuid peaasi, et saime seal ära käia. Vesi oli tohutult soe, rand paksut rahvast täis ning päike kõrvetas. Kuna kell oli halastamatult pool kolm saanud, pidime me jälle taksosse hüppama, et lennujaama sõita. Muidugi tuli lennujaamas jälle läbida hulgaliselt kontrolle ning pikki järjekordi, kuid lõpuks olime me kõigi oma kodinatega sees. Järgnes mitu tundi ootamist ning 17.40 oli aeg minna lennukile ning jätta hüvasti Miamiga..

Lennukis saime me tuttavaks ühe Ameerika mehega, kes oli juhtumisi ka Eestis käinud. Peale 5 h sõitu, olime me lõpuks ECUADORIS! Kuna meie kohvrid olid eelmisel päeval juba kohale tulnud, tuli meil kõigepealt neid otsida, kuid erilist vaeva sellega ei olnud, sest nad olid kõik ühes kohas hunnikus. Lennujaama olid meile vastu tulnud 2 YFU Ecuadori kontori inimest. Sõit eelorientatsiooni paika kestis umbes pool tundi. Kohale jõudes, olid kõik teised juba magama läinud, sama tegime ka meie.

To us, family means putting your arms around each other and being there.

"The love of my life is the love between friends."

Lennujaama hotell

Meie viimased merevaigu leivad..nuuks

Londoni lennujaam

Õnnelikult Miamis

See voodi oli megaaaa pehme! :)

Maailma parim šokolaadikook!

Vaade meie aknast

"Tervitusi toome palmisaarelt"

Nii lähen ja veedan ma oma pensionipõlve..

Milline hea värskendus, sealse kuuma ilma jaoks!

..or another..

Ka nii võib elada!

I m in Miami Beach!

Miami lennujaam

Kohtumiseni Miami!