Alustan algusest

Nagu enamus vahetusõpilasi, otsustasin ka mina hakata kirjutama bogi oma elust-olust teiselpool maakera. Eelkõige selleks, et lähedasi kursis hoida, kuid osalt ka selleks, et endal oleks hiljem hea meenutada..

Vahetusõpilaseks olemine, see on midagi, mis annab parema arusaama nii iseendast kui elust tervikuna, sest kontrastiks on kõrval inimesed teisest keskkonnast teistsuguste mõtete ja väärtushinnangutega. Vahetusaasta paneb proovile, annab iseseisvuse, kogemused ja mälestused. Samuti saab teises keelekeskonnas elades selgeks ka sealne keel, mis minu puhul on hispaania keel.

Mõte minna aastaks kusagile kaugele tekkis tegelikult juba 8. klassis. Mõtlesin, kui tore oleks elada aasta mõnes teises riigis, õppides sealses koolis ja õppida tundma kohaliku  kultuuri, minna aastakeseks ära sellest kiire elutempoga maailmast ja veeta see mõnes päikeselises rõõmurohkes riigis.  Ma olin veendunud, et vahetusaastaks saab aasta, kui ma lähen 11.klassi.
Siin ma nüüd siis olen… Juba peaaegu kuu pärast lendan ma  ilmselt oma elu kõige huvitavama seikluse poole.

Pere sain ma endalegi üllatuslikult üsna vara teada. Räägiti, et see võib juhtuda alles juuli lõpus, kuid mina sain rõõmusõnumi kätte juba 10. juunil, kui minu mailbox-i saabus kiri pealkirjaga “Sulle on pere!”. Ma olin super õnnelik ning tahtsin neile ka kohe esimese kirja kirjutada, kuid millegipärast tuli see tagasi ilma põhjenduseta. Niisiis küsisin ma YFU Eestilt, kas mu perel on teist emaili ning mõne aja pärast sain ma uue, kuid ka see ei töödanud. Seega ei tea ma oma perest just palju, kuid midagi siiski..

Perekond Encalada Navarrete:


- ema Cecilia , kes on eraettevõtja.


- vend Jacob(19).


Ma hakkan  elama linnas nimega Riobamba ja mul on oma tuba. Tundub, et kõik on super! :)

Ecuadori valisin ma oma teiseks kodumaaks sealse kliima ja looduse pärast, samuti on mulle alati meeldinud rõõmsameelsed ja avatud inimesed ning soov saada selgeks hispaania keel.

Riigiinfo: Ecuador ja Galapagose saared
Riigi nimi: Ecuadori Vabariik
Asukoht: Lõuna-Ameerika
Pealinn: Quito

Pindala: 283 560 km2
Rahvaarv: 12 562 000
Usk: katoliiklus, loodususk, protestantlus
Kliima: Valdavalt troopiline kliima (rannikul ja džunglis), jahedam kõrgematel aladel.
Ajavahe: Ecuadoris on kell Eestiga võrreldes 7 tundi taga. Galapagosel 8 tundi
Raha: USA Dollar

Ecuador piirneb põhja poolt Colombiaga lõuna ja ida poolt Peruuga ning läänest Vaikse ookeaniga.  

Ecuador asub ekvaatoril ja selle järgi on ta ka oma nime saanud.

Aastas on kaks aastaaega kuiv ja vihmane.

Ecuador koosneb neljast suuremast alast.

Kõige ida poolsem on vihmamets.  

 

Keskel on mägine ala, kus asub ka minu kodulinn.

Läänes asub rannukuala

Neljandaks loetakse Galapagose saari.

Minu kodulinn on nagu ma ka eelpool mainisin Riobamba. Sõna Riobamba pärineb kahest sõnast – rio, mis hispaania keeles tähendab jõge, ning bamba, mis ketšua keeles tähendab orgu. Riobamba paikneb 3.5 tunni kaugusel Quitost, jõe lähedal ning mägede vahel. Linn on koloniaalstiilis nagu Cuenca’gi, ent turistide poolt praktiliselt avastamata. Riobamba on Chimborazo piirkonna pealinn ning üks olulisemaid trantspordi keskuseid. Sealt saab alguse ka Nariz del Diablo (Saatana nina) nimeline tee. Maailma üks ohtlikumaid raudteid, kus kallak on tavalise 1% asemel 6% ning kõige järsem osa teest läbitakse siksak tehnikas. Rong on veel kuulus selle poolest, et sõitu oli varem võimalik katusel nautida.

Homme algab 3 päeva kestev vahetusaasta eelorientatsioon(ELO), kus näen ka teisi vahetusõpilasi ning kus saab viimased näpunäited algavaks seikluseks.



Esimene kuu

Olen elanud Ecuadoris juba kuu ja paar päeva peale ning olen siia ellu täielikult sisse sulandunud. Kuna minu jaoks on siin kõik juba tavaline ja kuskil reisil pole vahepeal käinud(ainult koolis), siis otsustasin kirja panna mõningad Ecuadori eripärad ning uurimustöö hindade kohta-mida mu issi palus.


- autode olulisim osa on signaal
- kui auto läheb käima ja kasvõi paar meetrit sõidab, on ta töökorras(pole oluline, et puuduvad küljepeeglid, tuled, et kõik logiseb ja uks kukub kohe-kohe eest)
- soolaste toitude hulka kuulub ka banaan
- kuna siin on puuviljad odavad, siis juuakse siin iga päev värskeid mahlu
- koerad elavad enamasti katustel ja nendega ei käida jalutamas
- kuna ecuadorlastele tundub, et mitme meetrine aed ei ole piisavalt turvaline, siis betoniseerivad nad aia otsa katki löödud klaasitükke
- siin tervitatakse ka võõraid
- raha vahetamiseks, peab näitama isikut tõendavat dokumenti
- rahvustoit on siin merisiga, neid müüakse turul lahtilõigatuna
- iga päev on supipäev ning praad koosneb tavaliselt mingist lihast ning riisist JA kartulist
- maisitõrvik on  kerge näks
- põhiline tegevus on magamine
- siin saadakse väga varakult lapsevanemateks(minu paralleelklassiõel on laps)
- taksosõit maksab linnapiires 1$, olenemata, kas sõidad paar kvartalit või ühest linna otsast teise.
- peale taksosõidu, maksavad 1$ ka kõik DVD-d.
- üks peamisi muusikastiile, mida siin kuulatakse ja mille järgi pidudel tantsitakse on raggaeton.
Hinnad Ecuadoris:

Elekter kuus 40$

Vesi 20$(terve maja)

Kütus (mitte liiter, vaid see teine teema-gallon) :

diisel-1,03$

bensiin- 1,16$

Super bensiin- 2,04$

Toiduained:

Õlu 0,6 l- 1$

Kala 500g- 4$

Leib- 0,12$

Piim- 0,75$

Muna- 0,10$

Liha- 500g 3$

Kana- 7$(terve kana)

Gui- 7 $(terve merisiga)

Nädala saavutused:

*Mul on olnud juba 2 korda lastevanemate koosolek.
*Ma sain paar päeva tagasi loa täiesti üksi müslit ostma minna.
*Minu räägitavast keelest saavad juba teised ka aru.. :) (käisin arvutit ostmas ning mina sain aru müüjast ja tema minust- super hea tunne oli! )
*Oskan korrutustabelit 12-ni(siinses koolis peab seda oskama 12-ni ning ükspäev õpetaja küsis osasid õpilasi)
*Suutsin ühel hommikul kooli hiljaks jääda, aga õnneks polnud uksed lukus..
*Tegin inkasse 44 slaidise preseka Eestist.
* Ajasin sassi füüsika ning kehalise tunnid ja läksin ainukesena kooli tava- koolipäeva riietega.
* Sain sõbraks Riobamba ainukese juudiga (on miski mees meie koolis)

Üks paljudest õhtutest (vasakult: paralleelklassivend, mingi tüüp(22a), Ellen-USA vahetusõpilane, Grase, Katty)

Riobamba

Davidiga

Vasakult: Kuiki, Alexis, paralleelklassivend, paralleelklassivend, Jose

Klassikaaslased ja paralleelikad. PS: pisike beebi Kuiki süles on mu paralleelklassiõe poeg

Ilmateade:
Täna paistis päike ning usun, et sooja oli üle 20 kraadi.
Üldiselt on viimasel nädalal üldse väga soe olnud.

PS: küsige julgesti ka küsimusi või öelge, millest võiksin kirjutada, kui millegi vastu huvi on...

Kool

12 september(esmaspäev)

Kuna Ecuadoris alustatakse tundidega varem kui Eestis ehk 7.00, siis ärkasin ma tol hommikul 5.30. Nagu eelmiselgi korral, tuli Ceci mind kooli saatma, et ma ikka õigest klassiuksest sisse astuksin, kuid kohale jõudes, oli ees tuttav pilt. Kõik õpilased seisid üksteise seljataga rivides ning kõlas taaskord hümn, peale mida räägiti taaskord reeglitest. Eriti piinlik oli siis, kui järsku kõlas "Good morning" ning üks mees rääkis eraldi minule ning Ellenile inglise keeles seda sama juttu(mitte, et kõik oleksid meid ennem juba vaadanud, kuid nüüd olid kõik pilgud üheaegselt meie peale suunatud). Seejärel lauldi Riobamba hümni. Niipalju, kui mina aru sain, siis toimub selline seismine iga päev ning hümni lauldakse iga esmaspäev(ei tea, miks see esmaspäev nii tähtis on, et hümni lauldakse ja selleks eraldi koolivorm tehti..). Peale hommikurituaali suunati iga rida eraldi nende klassidesse, kuid enne seda kontrolliti, et tüdrukutel ei oleks peal meiki ja, et poiste tukad geeliga liiga püsti ei oleks. Kui juhtus, et keegi eksis reeglite vastu, järgnes sellel pessu minek(tüdrukud pidid maha võtma meigi ning poisid veega oma geelisoengut kohendama).

Klassi jõudsin ma 3-andana, seega sain valida endale meelepärase koha, mis nagu ikka oli viimane pink. Kuid minu üllatus oli suur, kuna klass on umbes sama suur, kui minu tuba Eestis ning klassikaaslasi peale minu ainult 9(3 tüdrukut, 6 poissi).

Tunniplaan näeb välja selline:

7.10-7.50- esimene tund

7.50-8.30- teine tund

8.30-9.10- kolmas tund

9.10-9.50- neljas tund

9.50-10.10- vahetund

10.10-10.50- viies tund

10.50-11.30- kuues tund

11.30-11.50- vahetund

11.50-12.30- seitsmes tund

12.30-13.10- kaheksas tund

13.10-13.50-üheksas tund

Esimesed 4 tundi esmaspäeviti hakkavad olema informaatikad(ma olen informaatika klassis ja mul on seda ainet 10 tundi nädalas, lisaks 3 arvuti tundi). Selles tunnis on meil mees õpetaja(siin on neid palju), kes arvatavasti on ka meie klassijuhataja, kuna me arutasime selles tunnis lõpureisi(ma käin lõpuklassis) ja jagasime klassi ameteid(neid on 4: presidnent, asepresident, sekretär ja laekur).

Valimised toimusid hääletuse teel(igal õpilasel oli 1 hääl) ning ameti sai enim hääli saanud inimene. Endalegi üllatuslikult olid nad kõik arvamusel, et mina võiksin olla laekur. Kuigi mulle raha koguda ei meeldi, olin ma siiski rõõmus, et nad mind valisid(kuigi alguses ei olnud ma kandidaatki).

Aeg läks kiiresti ning jõudis kätte esimene vahetund. Alguses olin ma veidi segaduses.... kas me peaksime klassi vahetama, mis on järgmine tund ning mida nad üldse vahetundides teevad?

Kuna enamus võtsid oma kotid kaasa, võtsin ka mina(Ceci rääkis, et nii tulebki teha, kuna koolides varastatakse) ning läksin koridori. Seal nägin ma Ellenit ning me veetsime terve vahetunni kooli peal ringi vaadates ning kooli puhveti järjekorras seistes(millegipärast tuli tuttav ette.. :) ). Vahetundides on nii, et kuna meil on koridor suhteliselt väike siis on kõik õpilased õues. Ma ei mõtle, et nad läheksid tänavale, vaid meil on selline siseõu, kus on lauad, toolid, puhvetid, mänguväljak jne..

Viies-kuues tund on meil esmaspäeviti inglise keel. Ma ei tea miks, aga selles tunnis oleme me oma paralleeliga koos(seal klassis käib ka Ellen-USA vahetusõpilane) ning tänu sellele toimus tunni alguses pinkide vedamine ühest klassist teise. Tund algas enda tutvustamisega(pidi ütlema nime, vanuse ning suhtumise inglise keelde). Kui juba mitmes õpilane ei osanud õigesti öelda oma vanust, hakkas mulle kohale jõudma, et siin ei ole vist tõesti inglise keelele suurt rõhku pandud. Seejärel kutsus õpetaja minu klassiõe(Katty) tahvli ette, ning palus kirjutada sinna tähestiku koos hääldustega, mille järel korraldas õpetaja hääldus võistluse. " Spell, door." Iga õigesti öeldud sõna, andis 1 punkti. :) Peale võistlust luges ta ette ühe loo, mille järel küsis küsimusi loo kohta. Kui 2 tundi läbi oli kõlas kell vahetundi.

Seitsmes tund esmaspäeviti peaks olema inimsuhted. Nii palju, kui mina aru olen saanud siis räägime me seal inimeste, kollektiivide, pere jne vahelistest suhetest(umbes nagu Eestis(minu koolis) suhtlemispraktikum). Esimeses tunnis ütles õpetaja, et me kirjutaksime enda suhetest teistega ning lahkus. Nii me siis "kirjutasime"(põhiliselt tegime kõike muud) terve tunni, kui õpetaja tunni lõpus tagasi tuli ning lehed ära korjas.

Siin on nii, et kui enne vahetundi, peaks toimuma tundide vahetus(nt esimesed 2 on informaatika ja teised 2 on matemaatika), siis tuleb klassi ette lihtsalt uus õpetaja ning klass jääb sinna, kus ta on.

Kaheksas-üheksas tund olid meil ajalugu, kus ma põhimõtteliselt terve aeg lihtsalt istusin, kuna ajaloost hispaania keeles aru saada oli üsna raske. Tunni lõpus küsis õpetaja minult, et kas ma hispaania keelt oskan, mille peale mina vastasin, et natukene ning mille peale tema küsis, et aga kas see oleks okei, kui ta minuga itaalia keeles räägiks, mille peale mina naeru tagasi hoides ei vastasin.

Seejärel oli koolipäev läbi ning ma seadsin sammud kodu poole( see jalutuskäik võtab mul aega umbes 3 min, kuna elan 2 tänava kaugusel koolist).

Täna(13.09) mõtlesin ma hommikul natukene kauem magada, mille peale Ceci kell 6.15 joostes minu tuppa tuli, et ma üles ärkaksin, sest koolini oli 45 min. Hommikune uimerdaja nagu ma olen, avastasin ma 6.55, et kooli alguseni on aega 5 min ning, et ma olen ikka veel kodus(siin on nii, et kui kell 7.00 kohal ei ole, siis pannakse väravad kinni ning kooli sisse ei saa päeva lõpuni).

Kohale jõudsin ma õnneks õigeks ajaks. Kõik olid taas rivides ning käis kontroll(meigi, soengu- aaaaa, küüned ei tohi ka värvitud olla).

Esimene-teine tund oli täna inimsuhted, milles tegime grupitööd. Mina olin ühes grupis oma 2 klassiõe(Katty-kuna tema saab ainukesena natukenegi inglise keelest aru ja teise nime ma ei mäleta) ning 1 klassivennaga(Davidiga). Nii tore oli vaadata, kuidas David meeleheitlikult üritas mulle midagi sõnastiku abiga selgeks teha(ta kirjutas sõna-sõna haaval lause üles, kuid kuna sõnad olid suvalises järjekorras, oli minul aru saamisega raskusi).

Kolmas-neljas tund oli matemaatika. Nagu inglise keel, oli ka see tund koos paralleeliga, mis tähendas taaskord kolimist. Taaskord tuli meil end tutvustada(nagu kõigis tundides) ning klassi ette minnes öelda oma nimi ning suhe ainega. Nagu end tutvustades, peame me püsti tõusma ka iga kord, kui me tahame midagi vastata, mis on natukene ebamugav, kui kaks klassi ühes väikeses ruumis koos on. Kui kõik olid klassi ees ära käinud, kirjutas õpetaja tahvlile ühe tehte, mille järel teise ning kolmanda ning andis veidi aega nende lahendamiseks. Mõne aja pärast kutsus ta tahvli ette ühe mu klassivenna, kes pidi esimese ülesande lahendama. Kuna kogu see arutamine ning enese tutvustamine võttis hirmus kaua aega, siis jõudsime me 2 tunniga teha täpselt 2 tehet ning 3mas jäi kodus teha. Seejärel algas vahetund.

Peale vahetundi olema pidanud viies-kuues tund, olid meil millegipärast vabad(õpetajat ei tulnud ning ühtegi tööd meile ei antud). Kuid meil oli ka ilma õpetajata väga lõbus. Need olidki siiamaani vist kõige toredamad tunnid. Klassikaaslased küsisid minult hispaania keelseid sõnu, üritasid rääkida inglise keeles, tegid nalja, küsisid minult endi nimesid(et kas mul on meeles), naersid minu üle, küsisid minu kohta küsimusi,me laulsime ning mul oli tõeliselt hea olla koos nendega! Ma tundsin, et pärast neid kahte tundi sain ma nendega kuidagi lähedasemaks. Nad on kõik nii avatud ja rõõmsameelsed, saavad omavahel nii hästi läbi ning nad olid super vaimustuses(eriti Quike) iga kord, kui ma teadsin mõnd sõna hispaania keeles. :)

Kui kell helises, oli meie koolipäev läbi, kuid tänu kodutööle, pidime me oma 4-se grupiga kell 16.00 veel koolis kokku saama. Kuna aga selleni oli mitu tundi aega, läksin ma koju.

Kell neli kooli tagasi läinud ning Davidiga juttu rääkinud, selgus, et meil ei olegi vaja seda tööd teha ning, et me võime koju tagasi minna. Vahepeal oli kohale tulnud ka tüdruk, kelle nime ma ei mäleta ning nad otsustasid mu koju saata, kuigi ma ütlesin, et ole vaja, kuna elan 2 tänava kaugusel. Teepeal põikas David läbi ühest poest, kus töötas ta sõber. Koju jõudnud, tegin ma kõigile 3-le põsemusi ning läksin üles.



Minu klass- (vasakult Manuel, Angel, Alexis, Jose , Jenny, David-aga kõik kutsuvad teda Kuiki-ks,  Yessenia, David, Katty)

PS: see on meie tavapäevade koolivorm

Minu pink on siis paremal reas, kõige viimane

Siseõu

ei kujuta ette ka, miks see loss seal on.. :)

PS: vabandan, et ma seekord nii pikalt kirjutasin, aga mul on seoses kooliga nii palju rääkida ja nii palju emotsioone.. :)

Lubasin igasse postitusse kirjutada ka tolle päeva ilmast. Täna oli väga ilus, päikesepaisteline ilm ning LiisaMaide tundekraadiklaasi järgi võis kõige soojemal ajal olla umbes 22 kraadi.

nädalavahetus

9.-da septembri hommik möödus nagu tavaliselt. Kargud sain ma alla alles lõunasöögiks.. :) Peale lõunasööki hakkasin ma valmistama kooki, mille tegemist olin ma oodanud viimased 3 päeva(kuna ühel päeval tahtis Ceci selle omale hispaania keelde ümber kirjutada, teisel päeval üritas ta aru saada kokaraamatus olevatest mõõtudest ning kolmandal päeval saime me lõpuks aineid ostama minna- mis osutus üli raskeks, kuna ühtegi retseptis olevat ainet poes ei eksisteerinud). Kuna kõik kooki minema pidanud ained olid tõesti täiesti teised ning samuti ka mõõdud, tegin ma suhteliselt omaloomingut. Lõpuks koogi vormi valanud ja ahju pannud, tuli Alexandra.
Seejärel läksime me linna, et mulle ujumisriideid vaadata, sest iganädalane peremiiting pidi seekord toimuma Huigras, meie perekonnale kuuluvas basseinis. Vähemalt 2h erinevaid ujumisriideid proovinud, ostsin ma lõpuks ühe siiski ära. Peale seda, läksime me peatänavale tagasi ning käisime veel paar tundi mööda poode ning rääkisime juttu. Avenüül kohtusime me paar korda ka teiste vahetusõpilaste Lisa(Saksamaa) ja Evi-ga(Belgia). Kuna kõhud olid tühjaks läinud, otsustasime me seada oma sammud pizzakioski juurde(seal müüakse jäätise kujulist pizzat..). Oma teel nägime me taaskord Evi-t, seekord ilma Lisata ja kutsusime ta kaasa.
Mina valisin nagu alati pizza ananassiga..Samal ajal, kui Alexandra meile jäätise-pizzasid tellis, tuli ootamatult sinna ka Ellen, koos oma perega. Nii me siis sõime ja rääkisime juttu, kuni Alexandral oli aeg koju minna. Kuna Evi õde pidi talle järgi tulema alles tunni aja pärasti, siis jalutasime me kahekesi veel mööda avenüüd ning seejärel läksime me minu juurde. Koju minnes, ootas mind ees tavapärane pilt- Tere, Ceci ja Maria Tere mängisid kaarte.
Mõne aja pärast, tuli mulle meelde, et olin päeval kooki teinud, kuid kuna ma olin selle teinud äärtega koogivormi, mitte lahtikäivasse, siis osutus koogi vormist välja võtmine üheks naljakaks operatsiooniks. Pärast 3 korda koogi ümberkeeramist, oli sellest alles ainult pudru, mille üle, serveerimisel, kõik naersid. Kuid mis peamine, kook maitses siiski hästi!

Alexandraga

Eviga(Belgia vahetusõpilane)

10. septembri õhtu möödus koos Alexandra ja ta sõbraga(kelle nime ma kahjuks ei mäleta). Käisime piljardit mängimas, sõime taaskord pizzat ning nagu iga nädalavahetus siin Riobambas, siis ka seekord jalutasime mööda avenüüd, kus öömelu kõige suurem. 

Alexandra ja ta sõber

11. september algas endalegi üllatuslikut üsna vara. Nimelt äratas Ceci mind juba kell 10.00. Kuna oli saabunud pühapäev, siis oli minek taaskord Tere juurde perekondlikule koosviibimisele. Alguses juttu olnud Huigra jäi pilvise ilma tõttu ära..kurb..
Enne autosse istumist, hüüdis Ceci midagi mööda tänavat sõitvale onule ning too peatus. Seejärel käskis Ceci tuua ülevalt 2 kannu ning kui ma tagasi alla jõudsin, sain ma aru, et tegu oli kookosemüügionuga, kelle käest Ceci kavatses osta värsket mahla. Tegelikult ei olegi ma päris kindel, kas tegu oli kookostega, kuna välja need küll nii ei näinud, aga niipalju kui ma hispaania keelest aru sain, tundus mulle, et tegu oli kookostega. Kogu mahlasaamis tegevus võttis üsna kaua aega.
Kõigepealt raius onu suure noaga kookosed pooleks, mille järel hakkas nende sees olevat valget kama välja võtma. Peale mitme kookose katki löömist, võttis ta järjekordse palli ning tegi sellesse augu, millest hakkas nagu võluväel mingisugust vedelikku välja voolama..Lõpuks said mõlemad kannud täis ning me võisime(mina, Ceci, Jaco, Vinicio) sõitma hakata.
Tere juures oli nagu tavaliselt suur söögitegemine, millest lubati ka minul seekord osa võtta ning mis pani kõik kööki tulnud inimesed imestama(ei tea, miks on imelik, kui ma aitan..?!) :) Mõne aja pärast hakkas kohale voorima suur hulk sugulasi, ning söömine võis alata. Söögiks oli supp, krevetid kartulite ja riisiga(ei tea, miks nad neid kogu aeg koos söövad) ning magustoiduks värsked puuviljad.
Õhtul(peale teejoomist), vaatasin ma rutiiniks saanud Grey Anatoomiat.

Kookosemüügionu

Köögi personal( vasakult Anita, Maria Tere, Marina, Tere)

mmmmm...

Tere juures oli 5 imearmast koerapoega..

Esimene koolipäev

Täna(05.09) käisin siis esimest korda koolis. Tegelikult küll mitte päris esimest, kuna eelnevalt käisin sealt ka koolivormi ostmas, aga täna oli nö esimene koolipäev.
Hommik algas (minu jaoks)varakult , nimelt 6.30. Kõik hommikutoimetused tehtud, sain ma selga panna oma uue koolivormi. Milline meeliülendav hetk, minu, kui inimese jaoks, kellel pole kunagi koolivormi olnud.. :)
Minu kooli põhivärvideks on tumesinine ja tumeroheline. Vormiga on siin nii, et esmaspäevadel ja pidulikematel päevadel(nagu esimene koolipäev) on meil triiksärk, pintsak, lips, ruuduline seelik, tumesinised sukad ja mustad täiesti tavalised kingad.(viimased 2 riietuseset ja jalanõud kuuluvad ka teiste päevade garderoobi). Ülejäänud koolipäevadel on meil tavaline T-särk(kas siis valge või beež), tumesinine kampsun ning seelik, sukad ja kingad. Peale tavaliste riiete on meil ka eraldi spordiriided. Ja ärge arvake, et ainult ühed..EI..:) Meil on pikad dressid(maailma kõige kohutavamate dressipükstega) ja lühikesed spordiriided, lisaks veel muidugi kooli oma spordisokid! aa, sall on kaa kooli oma..
Ühesõnaga, kui ma olin oma koolivormi selga saanud, selgus tõsiasi, et ei mina ega Ceci ei oska lipsusõlme teha...Joostes(kuna kooli alguseni-kella 8-ni oli aega paar minutit), läksime me alumisele korrusele, et paluda abi Viniciolt või Jacolt. Kuna kumbki meie koputamise peale üles ei ärganud, pidime me ilma lipsusõlmeta majast lahkuma. Teepeal põikas Ceci ühte poodi, kus töötasid ta tuttavad ning palus seal viibinud mehel mulle lipsusõlm teha.. :) Lõpuks jõudsime me ikkagi enne aktuse algust kooli.
Aktus toimus õues. Ühele poole olid rivistatud õpilased ja teisele poole õpetajad ning muud tähtsad tegelased, kelle tähtsus jäi mulle keelebarjääri tõttu arusaamatuks. Aktus algas Ecuadori hümniga. Kuna ma ei olnud tolleks päevaks seda pähe õppinud(aga loodan, et lõpuaktuseks olen), seisin ma lihtsalt käed kõrval ning kuulasin, kuidas väljakutäis inimesi mõmisesid. Peale hümni algas maailma kõige igavam osa- kõned. Esimene tähtis mees pidas kõnet oma 20 miniutit, mille jooksul isegi paar õpetajat silma looja lasid. Teine samuti väga tähtis kõnemees oli naine ja nagu mina aru sain siis kooli juhtkonnast. Õnneks oli tema kõne lühike ning tabav-mitte et ma oleksin sõnakestki aru saanud..Kolmaskõnemees oli vist koolidirektor.
Lõpuks astus pulti keegi neine, kes peaks olema kooli sekretär ning kelle jutust ma esimest korda selle kolmveerand tunni jooksul ka midagi aru sain. Nimelt rääkis ta(ilmselt nagu iga kooliaasta alguses), kuidas tuleb koolis välja näha-midagi oli juttu liigse meigi  ning ehete kohta, mida ei tohiks kooli kaasa võtta(nagu mina aru sain siis mobiiltelefonid on näiteks üks asi) ning üldiselt reeglitest.
Peale tundi aega tuimalt seismist, kõlas lõpetuseks Riobamba hümn, mida taas kõik kaasa üritasid joriseda. Kui aktus läbi sai, rääkisin ma natukene aega veel USA vahetusõpilasega juttu ning seejärel oli minu esimene koolipäev läbi.
Tegelikult on nii, et minu päris koolielu algab alles järgmise nädala esmaspäeval ning selle põhjustest ma täpselt Ceci jutust aru ei saanudki aga minu üllatus ja mõningane pettumus olid küll suured. Nii tahtsin juba kooli minna ja uute huvitavate inimestega tutvuda..Hea asi selle juures on see, et ma saan veel nädalakese hommikuti  kaua magada..juhuu
Kooliväravast välja minnes ootas mind ees tavapärane loomaaia efekt- kõik vaatasid mind selliste nägudega nagu näeksid esimest korda heledat inimest..tegelikult on see isegi naljaks, milliseid reaktsioone ma siin tekitan.. :)
Koju jõudes, jõin ma klaasi vett ning võtsin sisse paar tabletti, sest olen kaks päeva järjest ennast halvasti tundnud(eile oli tugev peavalu ning täna suur kõhuvalu). Ei teagi millest see nüüd tuli.. :(
Kella kolme paiku, oma toas pikali olles(mu kõht ei andnud ikka veel järele), helises järsku skype ning nagu võluväel olid teisel pool netiavarusi minu kallid Eesti naiskad-Carmen, Anete, Johanna ja Melissa. Rääkisime kolmveerand tundi elust-olust nii Eestis kui ka Ecuadoris ning pärast seda kõnet oli mul tuju kohe super hea! Kallid olete! :*
Ülejäänud päeva veetsin ma teki all ennast turgutades ja erinevatest meditsiinilistest kõhuvalu maandajatest abi otsides.

PS: unustasin vist mainida, et käin viimases ehk 6-das klassis.

Koos USA vahetusõpilasega

sugupuu ja minu kontaktid

Nagu ma aru olen saanud, on minu perekond kõigi jaoks, kes loevad üks tohuvapohu. Kuna pereliikmeid on palju ning kõigist eraldi rääkima hakkamiseks läheks väga kaua aega, siis tegin paint-is väikese sugupuu moodi asja, kuhu paigutasin selle osa perekond Encaladadest, kes elavad Riobambas ning kellega tihemini suhtlen ning kellest enamasti blogis kirjutan.

PS: kollasega on märgitud Ceci(minu hostema) ning tema õde Tere ning kaks venda, kuid lisaks nendele kahele vennale on tal veel kolm venda, kellel kõigil umbes sama palju lapsi. Kokku kuulub suguvõssa oma 65 inimest-koos kõigi naiste ja meestega.

Samuti on osad avaldanud soovi teada saada minu kodust aadressi.

Siin see on:

Lavalle 2211 y Av. Daniel Leon Borja

Riobamba

Ecuador

PS: mul on ka uus number +59383764897 , kuid mind saab kätte ka vanalt.

Ambato kaubanduskeskus ja Lu sünnipäev

1. septembril käisime õhtu poole naaberlinnas Ambatos. Põhilise aja sellest veetsime me kaubanduskeskuses, et osta Quikele kooliasju, Lu-le sünnipäeva kinki ning perekondlikuks õhtuks süüa. Ambatos asub ka Riobambale lähim kino, kuhu me Jacoga millalgi minna kavatseme.

Põhiline rämpstoidukas Ecuadoris

Kino peab saama!

Võite isegi ette kujutada minu üllatust, kui leidsin väikest kõlarit ostma minnes juhendi ka eesti keeles..

3. septembril toimus Caro tütre Lu sünnipäevapidu, ühes laste mängutoas. Uksest sisse astudes, vaatas mulle vastu tuba täis printsesse ning roosat sitsi ja satsi. Teises toas olid lastele batuudid, kiiged, mingid ronimis asjad ja mõned mängud-näiteks lauajalgpall, mida hiljem Jaco, Fer-i ja ta poisiga sai mängitud. Pidu oli nagu laste sünnipäev ikka- palju kilkamist ja ringijooksmist, kuid üks asi, mida Eesti sünnipäevadel ei ole ja siin on, on Piñata. Neid on erinevate(enamasti multika tegelaste) nägude ning neisse pannakse kommi ja muud head-paremat. Üks täiskasvanu paneb selle keerlema ning avab alumise luugi, kust järsku kõik kommid välja pudenevad ning seejärel hakkavad lapsed neid endale väikestesse kottidesse krabama. Kõrvalt vaadata oli seda päris naljakas.. :)

Peale sünnipäevapidu läksime me Tere juurde teed jooma ning kui kell oli juba piisavalt läksime me Jaco, Quike ning Fer-iga linnapeale(kuna oli ikkagi ju laupäeva õhtu).. Teepeal võtsime peale ka Fer-i poisi ning ühe ta sõbranna. Natukene linnas ringi sõitnud, läksime me Fer-i, ta poisi ning sõbrannaga tantsima. Hiljem lisandus ka hulk nende sõpru. Pärast mitut tundi tantsimist, kutsusume me Jaco autoga järgi, kuid vahepeal oli autosse peale Quike ja Jaco lisandunud veel 3 inimest. Alguses ma küll mõtlesin, et kuidas me kõige rohkem 5 kohalisse autosse 9-kesi ära mahume, aga Ecuadoris on kõik võimalik! :)

lastesõber Jaco

Fer ja ta poiss

sünnipäevalapsega

Mi familia

ainuke pilt, kus me kõik 9-kesi peale jäime..

PS: vabandan, et osad pildid veidi karvased on..