Mama Negra on mustaks naiseks riietatud mees ning selline au saab osaks vaid kord elus ning mitte kõigile meestele. Üldiselt on tegu ühe suurima ning värvikirevama rongkäigu ja peoga, kuhu tuleb kokku inimesi Ecuadori eri paigust.
Mind kutsus Latacungasse Helene, kes on teine vahetusõpilane Eestist ning, kes elab Latacungas.
04.11- Hommik algas kiire pakkimisega, peale mida kimasime me Ceci, Jaco ja Viniga bussijaama poole. Jaama jõudes, otsisime me Ceciga üles kassa, kust saaks piletit osta ning seejärel läksin ma Quito bussi peale. Kuna ma polnud varem Latacungas käinud, siis ei teadnud ma, kus buss peaks peatuma ja kas ta üldse peaks peatuma ning ma suutsin Latacungast umbes 5 km välja sõita, enne kui taipasin bussijuhi käest pärida, et kus me üldse oleme. Vastuse peale, et me sõitsime just Latacungast välja, otsustasin ma ühe silla juures maha hüpata ja Helenet ootama jääda. Kuna ma olin saanud just paki oma kallitelt vanematelt(aitäh!), mis sisaldas ka eesti keelset cosmot, otsustasin ma silla juures maha istuda ning seda lugema hakata, kui mõne aja pärast saabus Helene koos oma nõbuga(tal on neid ikka mega palju).
Helene juurde jõudes, näitas ta mulle maja ning seejärel ajasime juttu. Peale lõunasööki, kus kõik meie tulnukakeele peale meid imelikult vaatasid, otsustasime me pediküüri minna, kuna järgmisel päeval toimuma pidanud rongkäigus pidi Helene kandma lahtisi kingi.
Salongi leidmine osutus raskemaks, kui me olime osanud arvata. Ühes kohas oli liiga pikk järjekord, teises ei olnud sobivat inimest ning kui me siis lõpuks kolmandas salongis olime oma küüned värvitud saanud(mina tegin ka maniküüri ning kokku maksin ma vaid 5$), läksime me tagasi Helene majja, et õhtuseks kontsertiks end valmis panna.
Kontsertile läksime me Helene vanema venna Hernani ja tema sõpradega. Algne arvamus, et see on mingi suvakas raggae kontsert osutus valeks. Tegu oli hoopis siin maal tuntud artisti Omega kontsertiga,mis Riobamba kontsertist erinevalt maksis Latacungas poole vähem.Kontsert ise oli täitsa hea ning meil oli väga naljakas.
Täiesti lampi jäi pilt sellise valgusega
05.11- Hommik oli varajane, sest kella 9.00 paiku pidime me juba rahvariietes rongkäigu kohas kogunema. Nimelt oli sel aastal rongkäigus osalema kutsutud ka Helene perekond.
Nagu mina aru sain, siis on rongkäigus osalemine ning sinna kutsutud olemine samuti suur au. Rongkäiku saavad inimesi kutsuda põhilised tegelaskujud, keda kokku peaks olema 5 (Mama Negra, Kuningas Moro, kapten, ingel ja mingi lipumees). Meie kõndisime kungingas Moro järel, sest selle aastane kuningas oli Helene ema sõber.
Rongkäik oli väga meeleolukas ja meie kui kahe gringaga tehti tohutult palju pilte nii, et juba alguses läks lugemine sassi. Rahvast oli meeletult ning kuna kogu see kamp inimesi jõi juba hommikust saati viskit, oli meeleolu väga lõbus ja ülemeelik..
Peale pikka umbes 4 h rongkäiku ja ühissöömingut, läksime me tagasi Helene majja, et riided vahetada ja tagasi minna. Vaatepilt, mis pärast seda suurt möllu linnas vastu vaatas oli ikka suhteliselt jube. Tänavad olid muutunud prügimägedeks(siin prügikaste ei tunta), inimesed olid pöörased, toimusid kaklused jne..
Meie algsest plaanist õhtul peole minna, ei saanud asja, kuna tänavatel liikumine veel vähem peole minek oleks osutunud äärmiselt ebaturvaliseks. Niisiis viisid meie tühjad kõhud meid hoopis pizzeeriasse.
Helene vend Hernan ja õde Dome
Hästi palju oli naiseks riietatud mehi...
Riobamba riietes peolised
Kommid, mida teeääres olevatele inimestele visata tuli.
vasakult- Helene, mina. Helene ema, Kuningas Moro, Helene ema sõber, Helene õde Dome
Kuningas Moro
Osad mehed jalutasid rongkäigus surnud ja lahti lõigatud loomad(sead, merisead, kanad) ja alkohol seljas
Kuningas Moro
Kapten
Lipumees
Mama Negra
Ingel
Meie lemmik mees-naine
Lõunasöök
Uhked, et oleme eestlased!
pärast pidustusi
vaade Helene maja katuselt(taga paistab Cotopaxi vulkaan)
06.11- Peale hommikusööki otsustasime Helenega linnale väikese tiiru peale teha. Teepeal ostsime jäätist ning juttu jätkus kauaks. Tagasi minnes, oli meil tunnike lõunasöögini aega, mida mina otsustasin täita magamisega ning peale sööki oligi aeg tagasi Riobambasse minema hakata. Kohale jõudes oli tunne nagu oleksin jõudnud koju. Kõik oli hea tuttav ning klapid peas hispaania keelset muusikat kuulates ning kodu poole kõndides valdas mind tohutu rahulolu tunne. See ongi minu kodu!
linna keskväljak
tüüpiline maja- ainult tänavapoolne külg värvitud
Helene koeral on maailma armas kutsikas!
Mitte, et ma nüüd väga nuriseks , aga viimasest postitusest on pea kaks nädalat. Millal kuuleb dzungliseiklusest?
ReplyDeleteAve
Praegu on jah pikk vahe tulnud, kuna eelmine nädal olin džunglis ja sellel nädalal olen üritanud iga päev natukene amazonase postituse kallal töötada, kuna see on üüratu.. :)
ReplyDelete