You Only Live Once So Take Chances: Ambato

Eile kella 9.00 ajal, helises äratuskell, et alustada minu tegude rohket päeva. Olime otsustanud Evi, Elleni ja Tuomoga Ambatosse(linn 1,5h kaugusel Riobambast) minna ning kokku leppinud, et kohtume kell 10.00 avenüül. Siin elades, oleme me kõik neljakesi õppinud ära suurepäraselt mida tähendab kokku lepitud aeg 10.00. Nimelt tähendab see seda, et 10.00 on õige aeg hommikusöögiks ja kohal võiks olla 10.30 ajal.

Kuna me ei olnud varem omapäi teisi linnu külastanud, mõtlesime, et Alexandra võiks meid natukene alguses aidata ja rääkida kuidas asjad käivad. Tundus nagu tema oleks meist kõigist kõige rohkem närvis olnud, seoses meie minekuga Ambatosse, ilma kohalikuta.

Pärast poolt tundi bussijaamas bussi otsimist, leidsime me selle lõpuks ning kuna buss oli puupüsti täis, pidime me alguses kõik eraldi istuma, kuid siis vabanes minu kõrvalt koht ja me istusime Eviga kokku. Sõit nagu ma enne mainisin kestis umbes 1,5h ning Ambatosse jõudsime me umbes 12.30.

Bussist maha astudes, silmas Evi kookose müüjat. Kuna oli palav päev(nagu viimased nädal aega on olnud), tundus kookose mahl väga hea mõttena. Pean mainima, et maitse oli sellel sarnane veele, kuid tore oli see ära proovida. Seejärel võtsime me takso, et Ambato kaubanduskeskuse poole sõita. Esimest korda siin veedetud aja jooksul, nägin ma taksos taksomeetrit ja see isegi töötas.

Algne mõte minna kaubanduskeskuses asuvasse kinno, jäi siiski ära, kuna otsustasime, et on liiga ilus ilm ja liiga vähe aega, et seda pimedas kinosaalis veeta, kuid eks järgmine kord lähme siis kinno. Igatahes, veetsime me pool tunnikest seal keskuses, otsides mulle musti pükse ja süües maitsestatud lund. Peale seda otsisime me taaskord takso ning sõitsime linna keskusesse.

Järsku tuli Tuomole mõte helistada Ambato YFU Area repile, et küsida temalt Ambatos elavate vahetusõpilaste numberid ning pärast pikka vestlust, saime me teada saksa poisi Heindrich-i numbri. Helistasin talle ning ta oli väga üllatunud ja rõõmus minu kõne peale ning lubas poole tunni pärast meiega kohtuda.

Niisiis oli meil pool tundi aega, et kesklinnas natukene ringi vaadata. Jalutasime niisama ja käisime kahes pargis. Kokku lepitud ajaks kohale jõudes, olime me unustanud, et siin kehtib ju Ecuadori aeg ning me ootasime umbes 20 min Heinrichut.

Kui ta lõpuks tuli, otsustasime me sööma minna ja nagu alati valisime me pizza restorani. Väga tore oli temaga rääkida ja kuulata kuidas temal need kuud möödunud on. Sai palju nalja ning pizza oli maitsev.Peale sööki oli kell juba 16.15 ning, et kella 18.00-ks Riobambasse jõuda, tuli meil taaskord takso võtta ning bussi terminali poole sõita.

Riobambasse tagasi jõudnud, saatsime me Eviga Elleni kooli ära(ta vanemad töötavad kõik minu koolis) ja läksime minu poole. 15 min minu juures olnud, helistasid mulle mu koolikaaslased, et nad on all ja ootavad mind, sest me pidime minema õudustemajja, mis oli spetsiaalselt ehitatud halloweeni jaoks(halloween on järgmine nädalavahetus). Saatsin Evi takso peale ning läksin koos koolikaaslastega(Grase,Francisco,Grase nõbu) ühte avenüül asuvasse kohvikusse, et Javieri(Francisco klassivend) oodata. Kui me olime oma kohvid ära joonud, jõudis lõpuks ka Javier ning me hakkasime Casa de Terrori(õudustemaja) poole liikuma.

Kohale jõudes, ootas meid ees pikk järjekord ning oodata tuli oma tund aega, sest sisse lasti ainult 4 kaupa. Mina läksin meist esimesena sisse, minu järel Francisco, ta nõbu ja Javier. Pean tunnistama, et kohati, oli see üsna õudne ning ma kiljusin ikka päris palju, kuid kokkuvõttes oli see väga tore.Peale õudustemaja, ootasime me Grase, kelle kätte me olime kõik oma asjad andnud. Seejärel saatsid nad mind koju.

Koju jõudes(umbes 21.30 ajal), rääkisin ma Cecile oma päevast ja sellest, et härgade areenil toimub raggetoni kontsert, kuhu ma minna tahaksin. Pärast mõningast mõtlemist, lubas ta mul minna, kuid ainult kellegiga koos. Nii ma siis helistasin Grasele, et ega ta juba koju pole läinud, ta ütles, et ei ole, kuid tal ei ole pileti jaoks piisavalt raha(25$) ning, et kui ma tahan siis ma võin nendega (Grase, ta nõbu ja kolm sõpra)ühes klubis ühineda. Kuid ma tahtsin kindlasti sellele kontsertile minna, seega helistasin ma Franciscole, kes oli kohe nõus minuga tulema.

Kui me areenile jõudime ja Kattyle, kes kontsertil oli, helistasime, ütles ta, et meil ei ole mõtet piletit osta, kuna kontsert hakkab läbi saama(see algas 19.00 ja me jõudsime sinna alles 23.00). Niisiis otsustasime me siiski Graseiga ühineda ning läksime ühte klubisse, kus me kella 01.00-ni tantsisime. Koju jõudes, toimus veel pühapäeva hommikune vestlus emme-issiga ning lõpuks sain ma kella 04.00 ajal magama.