Machala

Kuna meil olid koolis eksamid 4 päeva peale minu tagasitulekut ja minu jaoks need olulised ei ole, siis saime me Elleniga rohkem, kui nädal aega taaskord puhata.

Niisiis otsustasime me ka teised VÕP-id kampa võtta ning kuskile ära sõita. Väljavalituks osutus ranniku äärne „maailma banaani pealinn“ Machala.

Nagu alati, teeme me kõike viimasel minutil, siis nii ka see kord, kui meie vanemate ja kooli loaga lõpetasime paar tundi enne väljasõitu.

16.03- Kuna Tuomol oli tol päeval kooliga mingi üritus, Evi oli ennast kuskile lubanud ja Ellen otsustas pereprobleemide tõttu üldse mitte kaasa sõita, siis läksime tol varahommikul Jankoga kahekesi. Plaan oli järgmine- esimesel päeval pidime minema Cuencasse, kuna tol päeval toimus Norra tüdruku Frida sünnipäeva pidu ning järgmisel päeval suund Machalasse, kus meid juba Machala VÕPid ees ootasid.

Peale 5h bussisõitu, jõudsime me Cuencasse, kus peale väikest hommiku söömat, Frida seletuste järgi hostelli sõitsime. Kuna aga ilm oli ilus ja meil aega oli kuni peoni, siis otsustasime hosteli kõrval asuvasse parki maha istuda ning lihtsalt nautida. Kui me olime seal oma tunnikese istunud, tuli meie juurde üks kahekümnendates mees, kes hakkas pärima, et kust me pärit oleme jne.  Natukese aja pärast küsis ta meilt, kas me saaksime talle laenata 1$. Kuna Jankol sularaha ei olnud, siis ütlesin mina, et ikka saan ja võtsin kotsit välja oma rahakoti. Selle aja jooksul oli mees minu selja taha tulnud ning nägi, et mul on rahakoti vahel 20 dollarine. Seejärel läks asi käest ära ning ta nõudis relva ähvardusel minu rahakotti. Kuna mul olid seal sees aga vajalikud dokumendid, siis küsisin, et kas ma võin talle ainult selle kahekümnese anda ning tema seepeale, et nüüd tahab ta kogu mu raha. Niisiis andsin talle kogu oma reisiraha. Natukese aja pärast tuli ka teine mees, kes mu telefoni haaras, mille peale mina oma kõnekaarti küsisin, et meil oleks Jankoga vähemalt mõned numbrid, kuhu hiljem helistada. Mulle tundus, et röövlid olid ka ise närvis ja hirmul, kuid ei hakanud vastu hakkama ja andsin kõik, mida nad küsisid. Hiljem tuli ka kolmas mees ning nad küsisid ka Janko telefoni, mille peale ta alguses ütles, et tal ei ole, kuid kuna röövlid hakkasid teda läbi otsima ja selle leidsid, võtsid nad ka Janko telefoni kaasa. Seejärel jooksid nad kiiresti minema ning mina šhokis  nagu ma olin, värisesin üle kere. Kõige rohkem kogu selle loo juures, pani mind imestama, et see toimus päise päeva ajal pargis, kus oli ka teisi inimesi...

Peale röövi, otsisime interneti kohviku, kus küsisime, et kas me saame kellegi telefoni laenata või internetis sõnumi saata. Õnneks laenas üks lahke mees meile telefoni ja samal hetkel, kui ma olin oma kõnekaardi sisse pannud, helistas mulle Frida. Võtsime takso ja sõitsime kohta, kuhu Frida oli meid saatnud. Peale natukest ootamist, saime me temaga kokku ning läksime ta koju.

Ülejäänud õhtu ja öö möödus aga väga hästi. Käisime Cuenca ühes parimas diskoteegis, kus olime VIPid ning tantsisime kogu öö. Aftekas läks edasi Frida kodus.

Hommikust!

bussijaama on kitsega sisenemine keelatud! :)

park, kus meid rööviti

Felixiga(Saksamaa)

Carlson(USA), mina, Frida(Norra) ja Felix(Saksamaa)

Frida juures

17.03-  Väljusime Cuencast kella 12 ajal ning järgnevad 4h möödusid bussiga „Banaani pealinna“ sõites. Kuigi me ütlesime, enne kui välja sõitsime, et kohtume Saana ja Sarah-ga 4h pärast bussijaamas, siis kohale jõudes tuli välja, et Machalas on peaaegu igal tänaval bussijaam. Niisiis oli meil taaskord tegemis, et nendega ühendust saada ning neile seletada, kus me oleme. Lõpuks siiski tulid nad koos Sarah-i emaga ning me sõitsime teise bussijaama Tuomole järgi. Seejärel läksime Sarah-i koju, kus järgnevad päevad ööbisime. Ennast sisse seadnud, läksime taksoga parki, kus kogu ülejäänud õhtu koos kõigi Machala VÕPidega veetsime. Koju minnes, hakkas tohutult vihma sadama ning lõpuks olid tänavad põlvini veega kaetud, nii, et autod enam sõita ei saanud.

kurikuulus park....

Sarah(USA)

18.03- Hommikul saime magada niikaua, kuni tahtsime. Mis tähendas, et meie päev algas peale lõunasööki. Tol päeval läksime kesklinna kaema. Üldiselt ei ole Machalas midagi ilusat, kuid keskväljak oli isegi päris okei. Käisime ka Machala suurimas kirikus. Kuna sooja oli tol päeval 34 kraadi, siis oli kogu aeg üles sulamise tunne. Kella 4 ajal helistas meile Evi, kes oli ka lõpuks Machalasse jõudnud. Niisiis läksime Sarah-ga bussijaama, Evile vastu ning seejärel Sarah-i koju. Kui Evi oli oma asjadega valmis saanud, läksime nagu eelmiselgi õhtul parki.

Sarah kodutänav

küla, kus Sarah elab

sissepääs külla

Machala peaväljak

põhiline kirik Machalas

oli üsna SOE päev...

tiguu

19.03-Tol hommikul tõusime me üsna varakult, kuna olime otsustanud oma päeva veeta Jambeli saarel, mis asub mootorpaadiga poole tunni kauguel Machalast. Terve päev möödus mõnusalt võrkkiiges puhates, päikest võttes, ujudes ning mereande süües. Õhtul läksime traditsiooniks saanud parki.

Jambeli sadam

meremees Alexander(Saksamaa)

mmm...mereannid

tagasisõidul...

Avenida de los Volcanes

Seekordne YFU reis viis meid mägesid vallutama. Nimelt käisime läbi kõik olulisemad linnad ja looduspargid sierra alal. Kauplesime käsitöö turul, matkasime vulkaanidel, seisime maailma keskpunktis-üks jalg põhjas, teine lõunas, katsusime esimest korda 6,5 kuu jooksul lund, imetlesime vaadet 5000m kõrgusel, külastasime inkade linna, proovisime 1500$ kaabusid ning tundsime end lihtsalt üksteise seltsis hästi.


03.03- Kuigi meie reis algas pühapäeva, otsustasime meie Riobamba inimestega nagu alati varem Quitosse minna(seekord siis päev varem).
Nagu iga kord, saime me ka seekord Jankoga minu juures varem kokku ja nagu iga kord jõudsime me bussijaama kõige hiljem. Jaamas ootas meid huvitav üllatus, nimelt oli Tuomo otsustanud selga panna oma pontšo ja pähe ühe imeliku karnevali mütsi. Tänu sellele möödus meie reis veelgi rohkem kui tavaliselt ecuadorlaste pilkude saatel.
Quitos otsisime me omale gringalandis(rahvakeeli valgete turistide maa) hotelli, millega ei läinud sugugi kaua, sest juba esimese nurga taga oli täiesti mõistliku hinnaga täiesti okei hotell. Niisiis pakkisime me ennast lahti ja läksime sööma. Kuna me oleme Ecuadoris oleku ajal meeletult kana sisse ajanud, siis otsustasime, et läheme ja sööme sushit. Kuigi toit oli äärmiselt maitsev, ei saanud meie mehepojad sellest aga kõhtu täis ja ühiselt otsustati pärast puduturul käimist pizzeeriasse minna.
Õhtul läksime linnapeale.

Kui Tuomo otsustas klouni mängida...

mmmmmmmmm...parim!!

04.03- Hommikuseks äratajaks oli Saana, kes oli koos teiste Machala võpidega Quitosse jõudnud ning nüüd kokku tahtis saada. Kella 11.30 ajal ennast hotellist välja vedanud, läksime me kohe järgmisesse hotelli. Olime otsustanud, et mitte päeva täiesti raisku lasta, läheme peale hommikust Subwayd muuseumisse ning kuna keegi peale minu ja Elleni ei olnud Guayasamini(Ecuadori kuulsaim kunstnik) galeriis käinud, siis suundusime sinna. Üha rohkem ja rohkem on hakanud mulle ta meeldima ja seekordne külastus oli tõeliselt nauditav.
Peale jalutuskäiku galeriis, läksime me välja, kust viis tee Guayasamini maja juurde. Kuna oli kuum ilm ja kõiki oli palav, otsustasid osad meist järele proovida kuulsa kunstniku väli-basseini ning hüppasid pea ees sisse.
Hotelli tagasi jõudes, olid juba enamus kohal ning toimus suur muljetamine, pärast mida mindi taaskord pizzeeriasse.
Õhtul mängisime juba traditsiooniks saanud kaardimängu "President" ja rääkisime poole ööni juttu.

Guayasamini muuseum

"Ma nutsin, kuna mul ei olnud jalanõusid, kuni nägin last kellel polnud jalgu."

Minu lemmik! "Lagrimas de Sangre"

Kui otsustati kunstniku basseini ujuma minna.... :)

Hotelli terrass

05.03- ´Hommikul viidi meid ekvaatorile. Kui me kohale jõudsime, ütles meie giid, et tegelikult on see ehitis ehitatud valesse kohta ja tegelik ekvaator asub mõned kilomeetrid edasi. Meid see ei morjendanud ning me tegime rõõmsalt oma turistipilte edasi.
Peale valeekvaatorit, läksime me siiski õige ekvaatori juurde, kus asus ka muuseum. Tehtud said ka mõned katsed, näiteks täiesti ekvaatoril oli kõigil võimalus proovida muna naela peale püsti panna ja kõik, kes seda suutsid said ka diplomi.
Ekvaatoril käidud, läksime me väikesele Quito linnaekskursioonile. Käisime peaväljakul, presidendi residentsis ja imetlesime üht Ladina-Ameerika ilusaimat kirikut. Kuna aga hommikust kellelgi mahti süüa ei olnud, olid kõhud vahepeal tühjaks läinud ning meie rõõmuks läksimegi sööma.
Kõhus täis, oli umbes tunnike aega, et iseseisvalt ringi jalutada, mida meie sisustasime palava ilma tõttu jäätise söömisega.
Edasi viis meie Quito päev meid teisele poole linna, et sealt köisraudteed pidi mäkke sõita ja vaadet kaeda. Kuna meid oldi eelnevalt hoiatatud, et üleval võib päris külm olla, panin mina selga oma talvejope, mis tegelikult ennast esimest korda siin oldud aja jooksul ka ära tasus. Vaade ülevalt oli tõesti väga ilus ja näha oli kogu Quitot.
Õhtul läksime kõik koos Mehhiko restorani sööma ning peale seda jutustasime hotelli rõdul poole ööni.

Meie mägede grupp

Ülevalt alla: Ellen(USA), Anne(Taani), mina, Sandra(Norra), Sarah(USA) ja Saana(Soome)

Riobamba kids!

Annega

Õigel ekvaatoril

muna katse

jeeeeii!

Kunagi oli ühel džunglis elaval hõimul traditsioon kõigi žamaani poolt halbadeks inimesteks nimetatud hõimuliikmete pead maha raiuda ja neid töödelda nii, et mõne aja pärast oli pea kuivanud rusika suuruseks.

Ühe mehe pea

õnnelikud oma muna diplomi üle

Quito peaväljak

Üks Ladina-Ameerika ilusaimaid kirikuid

helaadooos

Teleferico

Sandra ja Evi

Mehhiko restos

06.03- Juba varahommikul alustasime oma sõitu Ecuadori käsitöö pealinna Otavalo poole. Tee peal, põikasime veel korraks läbi ühest väikesest linnast, kus pidavat asuma parim Bizcochode äri. Põhimõtteliselt võib öelda, et bizcocho on sai, mida on küpsetatud 2 korda. Peale väikest söömat, suundusime Otavalo poole.
Meile anti umbes 2h aega, et oma ostusoovi rahuldada. Turg oli suur ning seal leidus peaaegu kõike, mida ühe turisti süda ihkab- alustades Ecuadorile iseloomuliku kirjaga kampsunitest, lõpetades traditsioonilise muusikaga cd-dega. Kuna minu eelarve väga suur ei olnud, siis ennast hulluks šhopata ei olnud võimalik, küll aga soetasin ma endale, ühe väga mõnusa kampsi, suure ja värvilise reisikoti ning pehme laamavillast mütsi.
Peale enamuse raha kulutamist, sõitsime me natukene edasi Cotacachi, mis on Ecuadoris tuntud, kui nahalinn. Kohe, kui bussist välja astusin, oli tunda töödeldud naha lõhna ning kõikjal võis näha naha-ärisid. Kuna kellelgi enam raha ei olnud, tuli leppida ainult vaatamisega.
Meie turismipäev lõppes tol korral Cuicocha laguuni külastamisega. Vaade oli lummav ning vesi hele-helesinine. Veetsime seal võrratud tunnid!

Bizcochode valmistamine

Felix(Saksamaa) ja Saana(Soome)

laaaamaa

Otavalo turg

Maddie tuli meid korraks vaatama

Saime omale nunnud laama mütsid

nahalinn

Vabandan oma punase nina pärast, olin tol päeval suhteliselt haige...

mina ja Anne sakslastega

07.03- Tolle päeva põhi tõmbenumbriks oli Cotopaxi vulkaanil ronimine. Nagu ikka alustasime sihtpunkti sõitmisega juba varakult. Meie õnneks, oli vulkaani jalamile jõudes ilm nii ilusaks läinud, et selgelt sai näha peaaegu kogu vulkaani. Lunch-box kaasas, kindad käes, müts peas, talvejope seljas, alustasime me oma matka. Tänu kõrgusele ja hapniku puudusele, osutus see ettevõtmine aga raskemaks, kui ma olin osanud oodata. Iga paari meetri järel tuli teha peatusi ning puhata. Lõpuks siiski ülesse teise punkti(4810m) jõudnud, oli õnnetunne kirjeldamatu. Kohvikus paar sõõmu kakaod joodud, otsustas osa grupist natukene veel ronida ning lume ära katsuda nende hulgas ka mina. Peale lumememme ehitamist ning väikese sõja pidamist, alustasime me tagasiminekut. Alla jõudes, otsustasin mina, et ma võiksin hea meelega mägironija olla, kui tuleks ainult alla tulla... :)
Väsinutena ja näljastena, jõudsime me oma järgmisesse sihtpunkti Ambatosse ning peale kosutavat õhtusööki, toimus veel pisikene linnatuur.
Õhtul läksime enamuse grupiga välja.

Cotopaxi

Õnnelikult üleval!

4810m!

Sandra(Norra), mina ja Anne(Taani)

need kangemad, kes lumeni ronisid

tagasiminek läks üsna uduselt

Ambato

08.03- Ka selle päeva põhiliseks sündmuseks oli vulkaanil ronimine. Seekord oli tegu Chimborazoga- Ecuadori kõige kõrgeima vulkaaniga, mida rahvakeeli peetakse kõikide vulkaanide isaks. Nagu ka eelmisel päeval, oli meid ka tol päeval õnnistatud väga ilusa ilmaga. Kuid vastupidiselt eelmisele päevale, oli Chimborazo oluliselt soojem ning ka üles ronimine ei olnud nii raske, vaatamata sellele, et olime nüüd kõrgemal(5000m). Taaskord sai joodud-söödud, lumememm ehitatud ning nii mõnedki said tehtud ka oma esimese kelgusõidu(küll mitte kelguga, aga siiski).
Peale matka, viis buss meid minu kodulinna Riobambasse. See on nii imelik, aga alati, kui olen paar päeva Riobambast eemal olnud ja tagasi tulen, tekib kohe selline tunne, et "ohh, ma jõudsin koju". Riobambas käidi läbi terve linn ning meie olulisemad vaatamisväärsused(vaateplatvorm, loma de Quito, 3 suuremat parki ning linnavalitsuse hoone). Seejärel oli meil natukene vaba aega ning siis toimus õhtusöök.
Öösel läksime kogu grupiga tantsima.

Chimborazo

5000m!

lumiiiii

meie lumememm

Sandra(Norra) selle aasta esimene kelgusõit

Jankoga

Riobamba

Loma de Quito

vaade meie toa rõdult- see on üks põhilisi tänavaid Riobambas

Saanaga(Soome)

09.03- Kuigi eelmine õhtu läks pikale, sõitsime me välja nagu alati üsna varakult. Esimese punktina viidi meid Coltasse, kus asub Ecuadori vanim kirik. Edasi viis marsruut meid Alaussi-väikesesse linna Riobambast umbes 2h kaugusel, kust pidi väljuma Ecuadori kõige kuulsaim "Saatana nina" nimeline rong. Nagu ma juba ennem kunagi olen maininud siis see rongitee asub 1900m kõrgusel mägedel, see on üks ohtlikumaid reudteid, kus kallak on tavalise 1% asemel 6% ning kõige järsem osa teest läbitakse siksak tehnikas ning kunagi sai sõitu nautida katuselt. Kogu rongijaam ning rong olid nagu 50ndatest aastatest, ent renoveeritud. Kohad sisse võetud, võis sõit alata. Vaade oli imeline ning ilm ilus. Vahepeatuses sai söödud ka väikene võiku ning vaadatud kohalike tantsu. Ei osanudki öelda, kas rongijuhil hakkas tagasiminnes kiire, aga sõit läks küll järjest kiiremaks. Igaljuhul väga meeldejääv sõit!
Peale Alaussit algas sõit Ingapirca poole. Toimus väike ekskursioon, grupipilt ning laamade tagaajamine.
Õhtul läksime osaga meie grupist välja.

Ecuadori vanim kirik

Alaussi

Ellen(USA), Janko(Belgia), Tuomo(Soome), mina, Evi(Belgia)

Ellen(USA), Hannah(Saksamaa),mina,Anne(Taani),Saana(Soome),Sandra(Norra)

planking raudteel

Ingapirca

 Inkade päikese tempel

 Sarah(USA)

10.03- Oma hommikut alustasime me tol päeval „Panama hat-i“ muuseumi külastamisega. Nägime ära valmimis protsessi, 1500$ kaabu ning saime lõpuks ka kaabusid ja kübaraid ise proovida. Kõige odavamad kaabud maksid 20$ ringis ning nagu ma mainisin, siis kõige kallim kaabu poes oli 1500$. Kaabud proovitud, läksime me Cuenca vaateplatvormile(„Turi“), kuid kuna mina olin seal juba eelnevalt käinud, siis otsustasin ma Sandraga hommikust sööma minna. Hommikusöögi kohaks oli valida siiski ainult friikartulite putka, mille ette oli uhkelt asetatud surnud siga..

Peale vaateplatvormi, tegime väikese linna ekskursiooni- käisime läbi paar kirikut, katedraali, lilleturu, peaväljaku ning ühe vanima silla. Kuna kõhud olid tühjaks läinud, kiirustasime me peale viimase grupi pildi tegemist sööma. Nagu kõik restoranid selle reisi jooksul, oli kaa see üpris fancy. Kõhud täis, läksime me bussi, et Cuencast natukene eemal olevat väikest linna külastada. Ning nagu peaaegu iga linn Ecuadoris on millegi poolest tuntud, siis nii ka see. Nimelt oli tegu ehete linnaga. Peamiselt oli tegu hõbedast ja kullast ehetega, kuid leidus ka muid väärismetalle.

Enamuse osa õhtusest vabast ajast möödus meie suurepärasele giidile kingitust mõeldes ja ostes. Kuna meie esialgne mõte, teha T-särk meie grupi pildiga ebaõnnestus aja puuduse tõttu, otsustati koostada üks tore lunch box, kõigi vajalike komponentidega mägedes ronimiseks. Peale kirjutasime kõik oma nimed ning kleepisime meie grupi pildi. Üle andsime me kingi õhtusöögi ajal, peale mida toimus kiire riiete vahetus hotellis ning siis tantsulka.

ekskursioon "Panama hat-is"

 1500$ kaabu, mille valmistamiseks kulub ligi 6 kuud

 Turi vaateplatvorm Cuencas

 üsna tavaline vaatepilt Ecuadoris

 katedraal

 hõbedalinn

 puuvilja salat šokolaadiga..mmm..

 meie kingitus Pablole

 Evi ja Pablo

 Saana, Sandra ja Anna

11.03- Viimase päeva hommikul toimus üksteisega hüvasti jätmine ning peale hommikusööki alustasime teed kodude poole. Kuna enamus inimesi ei olnud eelneval ööl maganud, kostus bussist ainult ühtlast nohisemist. Lõuna paiku olimegi meie kurvastuseks tagasi Riobambasse jõudnud.